Üks tütarlastest kes ka seal majas elas oli nii lahke ja juhatas meid uuele kohale, mis asus 2 ja 3 avenüüde vahel 123 uulitsal. Et aeg oli varane hommikul, siis nägime mitmel pool maja korterite uste taga tänaval, täis piima- ja koorepudeleid seismas, nähtavasti pererahvas veel magas ja polnud jõudnud neid sisse tõsta sest oli ju pühapäeva hommik kui me nüüd koputasime uksele ja sõber lävele ilmus.
Ei uskunud ta oma silmi.Kas olen ikka mina. Alles ju kirjutas minule, millele ma ka vastasin kuid oma kavatsevast sõidust ja ettevõtmisest ei ühtegi sõna. Mõtlesin tol korral, et üllatan kui kohale olen jõudnud.
Sõber elas oma onu ja tädi juures sest nimelt mõlemad, isa vend ja tädi, ema õde olid abiellunud ja tädiga koos olid nad siia sõitnud.
Lubade ja piletitega mis neile eestisse saadeti. Vastuvõtt oli südamlik, kostitati ja vestlesime kodumaa uudisi ja õhtul sõber viis meid Revue King Teatrisse. Sõbra nimi oli Otto ja onu nimi Jüri. Niisiis Jüri kui korteri peremees tegid plaani meie suhtes.
Kõige pealt ütles ta, et mõni päev puhake ja tutvuge siinse maailma linna ja eluga, muuseas kui meie hommikul nende juurde tulime, ütlesime piimapudelite kohta et neid sealt keegi ära ei võta, ütles ta nüüd, et kui keegi selle teopealt tabatakse on kohtu karistus 10 aastat vangistust, ei mingisuguse tingimus karistus määramisega.
Seepärast võib iga inimene julge olla, et ei keegi neid ei puuduta ei trepikojas ukse tagant ega tänavalt. Küsisime kuidas, see piimamees kes kaupa toob, teab kui palju tarvis tuua sest toomine sünnib nii vara kui osa inimesi veel unerüppes. Jüri seletas, et õhtul pannakse tühjad pudelid jälle ukse taha ja ühes nendega ka paberile kirjutatud järgmise päeva tellimine. Nädala lõpul paneb piimamees nädala kauba eest arve piimapudelite juurde, millise hiljem saab ära tasuda. Firmasid, mis piima ja nende seadustega New Yorgis arveldamine ja varustamine on kaks: Borden ja Shefield kompaniid.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim