Nüüd sisenesime saatkonna või konsulaadi hoonesse. Meid võttis vastu eakas naisterahvas kes ütles, et paeme natuke aega ootama, konsul peaks varsti tulema. Eks me siis ootasime kuni ta tuli. Rääkisime, et me oleme eestlased ja oleme jäänud rahaliselt raskustesse.
Kas konsul saaks meid abistada, et jõuaksime sõita New Yorki, seal elab meie sõber. Sinna jõudes saaksime temalt abi ja saadaksime talle raha tagasi. Ta ütles, et ta pole kohustatud meid aitama. Paljud meie kaasmaalased keda ta on varasemalt hädast välja aidanud pole oma lubadusi täitnud.
Ütlesime et meie pole küll säärased ja andsin oma sõbra aadressi kes New Yorkis elas. Temale näha, et oleme õiged ja ausad poised ja meie jutt oli tõde, mis rääkisime.
Konsul mõtles viivu, siis võttis kirjapaberi, kirjutas midagi sellele, pani ümbriku ja meile ulatades ütles- raha ma teile ei anna, viige see kiri kirjale tähendatud aadressi järgi Fall River raudtee jaama piletimüügi kassa tt3-le, sealt saate piletid, milledega sõidate pool teed Fall Riverie ja teine pool teed rannasõidu laevaga New Yorki.
Tänasime ja lubasime kohe kui kohale jõuame, piletite väärtuses oleva raha temale tagasi saata. Lahkudes soovis meile veel head reisu ja nii läksime sealt, südamed täis rõõmu. Nüüd võisime nende sentide eest mis meil veel olid järele jäänud taskupõhja ja milliseid olime hoidnud kõige raskemaks ajaks – midagi söödavat osta ja see oli üks suitsuheeringas ja sai, odavama sepiku sarnane. Küll maitses hea, oleks veel söönud kuid otsa lõppes.
Pealelõuna rong väljus ja kohale jõudes oli juba videvik. Laev seisis kai ääres ja ootas rongilt saabujaid. Neid oli üsna palju kes pakkide ja kohvritega kõik asusime laevale, suurte ruumi kus ümber seinte olid istmed. Iga üks võttis koha sisse, asjad jäid põrandale. Ruumi vasakpoolses nurgas oli näha klaasakna ja ukse taga veel pisuke ruumike, kus sees istus üks naisterahvas.
Selle juures käisid järgemööda ükshaaval reisijad, kes meiega ühes rongilt laevale tulid ja kadusid siis ära ja neist ei tulnud keegi enam tagasi. Viimaks jäime Hansuga kahekesi veel sinna istuma. Ütlesin sõbrale, et peame ka sealt kassast läbi minema ega me ometi ööseks siia saa jääda ja ma nägin kuidas too naisterahvas meid kangesti sihtis ja vaatas – muidugi sellepärast, et olime “rohelised” lollikesed. Läksime siis ka kassatöölise akna juurde ja esitasime oma piletid. Meile anti sealt kajuti number ja võtmed kus saime inimesemoodi ennast sisse seada ja hommikuni välja puhata.
Hommikul vara olime üleval. Käisime tualetis endid pesemas ja korrastamas. Uksel seisis ametnikuna neeger, riidehari käes ja harjas reisijate riideid kui nad ei pesuruumist välja tulnud. Nägin kuidas ta sai oma teenete eest tasutud kuid meie polnud suutelised seda tegema. Piinlik oli kuid neeger leppis sellega, tänasime pea noogutusega ainult teda ja ta naeratas meile.
Hommikuks jõudis laev 14 tänaval asuvasse sadama kai äärde East Side idapoolsuses osas. Kui sealt ära tulime , kõndisime tänavat mööda üle 1 avenüü, siis 2 avenüü ja 3 avenüü. Seal nägime kummalgi pool tänava ääres treppe minemas maa-alla, ühele oli kirjutatud viide “Up Town” teisele Down Town”. Nüüd oli vaja selgeks teha nende mõistet, kuhu nad juhivad. Seda me arvasime, et nende treppide kaudu pääseme allmaa raudteele aga missugune neist õige on kuskaudu tuleb meil minna. Eemal nägime tänavapolitseinikku. Läksin ja näitasin sõbra aadressi temale. Ta ütles take a up town train to hundred twenty fifth street and get out there – võtke üleslinna rong 125 uulitani ja sealt väljuge.
Läksime siis treppi mööda alla. Uste ees seisid, enne kui rongiplatvormi või perroonile jõudsime pöörlevad ristpuud, nägime kui inimesed keerasid ja neist läbi läksid. Läksime ka kuid ristpuu ei pööranud kui seda lükkasime. Proovisime mitu korda kuid mis kinni, see kinni. Siis kuulsime, et keegi hõikas meile seljatagant, et lase viis senti sisse, siis märkasin paremalpool pöörlevat oli post avausega kus sai raha sisselasta ja siis avanes pöörleva ukse.
Seljatagant tulev hüüe oli aga väikesest putkast kus oli peale kirjutatud “exchange” Vahetus kus sai raha vahetada. Vahetasime oma viimase hõbeda peeneks seal, saime viie sendisi, lasime pöörleva kassasse ja saime perroonile. Varsti sõitis rong ette, uksed avanesid automaatselt, astusime peale, uksed läksid kinni ja rong kihutas minema. See oli ekspressrong.
Sõitis mitmest jaamast mööda kuid selles peatuses , see oli 42 tänaval, järgmine 96 ja meil tuli maha minna 125. See oli esimene sõit allmaaraudteel. Kui elektrisähvatus pimeduses käis siis oli tunda just kui tule või suitsulõhna, kas seda nüüd oli aga seal tundus nii olema. 125 uulitasl tulime välja maapeale, seal veeres tänaval maaaluse rongi kohal trammiliin trammiga ja veel kõrgemal õhus, raudkonstruktsioon ehitusel õhuraudtee. Nii, et kolmekordne liiklus.
Nüüd võtsime kursi sõbraga aadressi peale 121 uulistal ise ja 2 avenüü vahel – idapoolses linna osas. Nii, et kaunis lähedal, kolm tänavat ploki veel edasi ja siis paremale üle 2 avenüü. Muuseas New York asub Manhattani saarel, mis kummalgi pool jõgedega piiratud. Üheltpoolt Hudsoni jõe ja teisest küljest East Riveriga (Iga jõega). Uulitsad jooksevad idast läände, tähistatud numbritega ja avenüüd jooksevad põhjast lõunasse. Viies avenüü poolitab linna kaheks ida- ja läänepoolseks,nii et maja kruntisid mis asuvad idapool, tähitstatakse E tähega – näiteks maja 15 E korter 3 ja läänepoolset 15W apartment 3. Peale numbriliste avenüüde on veel nimelised – Lexington, Lenox ja Madisson. Kui nüüd aadressi järele kohale jõudsime, selgus, et sõber oli ära kolinud.’
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim