Päevadest oli saanud juba nädalad ja meil ei olnud veel laeva. Jõulud ja uus aasta olid lähedal ja nii pidime mõtlema kuidas neid pühitseda. Mida tädile ja lastele pühadeks kinkida. Ega midagi hinnalist ei olnud võimalik ju teha aga ikkagi, üks kõik kui suur väärtus ta ei oleks, kuid meelespidamine – see on kõige tähtsam.
Jõulud möödusid ilusti, laulsime jõululaule. Tädi oli pühaderoad valmis teinud ja Hans ja täditütar olid ka seal. Vana-aasta tuli ka ära saata, arvasime Hansuga, et me küll viinasõbrad ei ole, kuid ühe magusa veinipudeli sekspuhuks peaks ostma. Mäletan päeva enne aasta lõppu, poed suleti aegsasti, saime veel ühest kauplusest pudeli, mille sildil või etiketil oli näha, et neegrid on ülevas meeleolus ja tantsivad rõõmsalt. Arvasime, et see ehk sobib ja ostsime.
Vana-aasta õhtul kui terve pere jälle koos olid ühes sõbra Hansuga tegime pudeli lahti, täitsime klaasid ja ootasime nüüd kellalööke, mis kuulutavad uue aasta saabumist, et siis selle terviseks klaasid kokku lüüa.
Kell hakkas lööma, iga üks muidugi väljaarvatud lapsed, tõstsime klaasid neid kokku lüües ja sisu tühjendades. Imelikul kombel jäid kõigil klaasid kätte, maigutasd suid ja siis pahvatasime naerma.
Olime ostnud mingisuguse suhkrusiirupi, mida kangema viinaga segatakse – aga tühja sellest, naps oli võetud uue aastaga – nalja ja lõbu küllalt. Muidugi napsumehed nii haledalt sisse poleks kukkunud, nad oleks uurinud mis sees on aga meie vaatasime pilti.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim