Sain laevalt õlitaja paberid ja sõitsin rannasõidu laevaga Antwerpeni. Nüüd olid mul meremehe paberid taskus ja liikumine ka kergem ja vabam. Antwerpenis kohtasin seekord oma onupoega. Tema sõitis aastat paar enne mind Eestist ära, nüüd sain tema käest ka tädi aadressi kes elas samas linnas.
Onupoeg elas Eesti meremeeste majas kiriku juures. Mina, kui tädi aadressi sain – sinna. Jällenägemine oli rõõmus sest tädi elas siin juba kolmandat aastat lastega. Poiss vanem, tütar noorem, mees sõitis aga Aafrikas Kongo jõelaevadel. Tädi jättis mind oma juurde elama, ka täditütar oli siin. Ta elas ja töötas samas linnas kuid teises linnaosas.
Õhtul tuli ka tema tädi juurde ja nii sain ma teda näha. Mõtlesin, et pisut puhkan ja siis vaatan uue laeva, mis nüüd juba sõidab Ühendriikidesse või Kanadasse. Nüüd kus olin rahaliselt pisut kindlustatud lubasin endale ka natuke meelelahutust, kunsti ja kultuuri. Käisin Antwerpeni teatris La Sralas siis suuremates kinodes ja külastasin muuseumeid ja kunstigaleriisid. Näha ja vaatamist oli palju, igalt poolt võisin õppidaja omale mällu midagi väärtuslikku jätta.
Hommikuti kui laevadele “shipping officier” laevade peale kontoris mehi võeti, käisin pidevalt igal hommikul. Kontori eesruumis oli seinale üles pandud tahvlil laeva nimi kuhu laev läheb ja mis ala mehi laevale tarvis. Nii seal käies üks hommik märkasin üht meremeest mind jälgimas kui ma teise Eesti meremeestega vestlesin oma emakeeles. Ta oli korralikult riides, minust pikem kuid vanus võis olla sama mis minul. Pisut hiljem kui oli selge, et sel päeval pole laeva loota, hakkasin ära minema, väljas tänaval tuli sama noormees nüüd minu juurde ja tutvustas ennast eestlasena, et on ka laeva otsimisel.
Kõneles, et oli töötanud vahepeal Prantsusmaal söekaevanduses ja nüüd tulnud siia. Küsis kus elan, ütlesin, et kellegi perekonna juures ja rohkem täpsemalt midagi. Ma ei tundnud ju teda veel kuigi hästi ja nii ei saanud ka usaldada. Pidin tädi käest enne luba küsima kas võin edaspidi tuttavaks saanud noormeest endaga kaasa kutsuda korterisse. Ka järgmistel päevadel kui noormeest kohtasin meie vestlus ja sõprus oli tagasihoidlik kuid hiljem kogesin temas siirust ja et ta on aus poiss. Kutsusin ta tädi loal enda poole. Hans oli tema nimi ja nii saime suurteks sõpradeks ajajooksul. Nüüd käisime linna peal kui aega oli kahekesi. Käisime kõik sadama osad läbi, üks neist kutsutakse Siberi dokiks, kuid miks, see jäi meil teadmata.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim