Kohtasime linnas veel oma laevamehi, kelledega minu kaaslane ühines, mina aga pöördusin laeva tagasi. Meie laev asus sadama teises otsas ja sinna oli ühendus paadiga, aeg oli hiline, et paat enam ühendust ei pidanud. Nii tuli mul jalgsi minna kaugelt ümber sadama teisele poole külge.
Algul arvasin, et tee on lühem, kuid pärast selgus, et käin ja käin kuid ikka vesi ees kuni lõpuks jõudsin sinna tippu kust sain teisele poole aga seal enam laevu polnud kuid kanali ja siseveed ulatusid sügavale maa sisse. Kui teisele poole jõudsin, oli seal suur tee mis viis sadama tagasi.
Nii edasi kõndides nägin lähenemas kahte tuld ja mootoripõrinat. Need olid öösine politseipatrull. Kaks meest mootorratasega. Pidasid minu kinni, pärisid kust ma tulen ja kuhu lähen. Ütlesin, et linnast, jäin hiljaks, paadiühendust enam ei olnud ja nüüd ruttan laevale. Küsisid veel kas kedagi sealpool näha polnud kustkaudu ma tulen. Kuuldes, et sealpool kedagi polnud näha võtsid nad mind taha rattale, ütlesin laeva nime ja et tuli vasemullaga Kanadast siis oli selge kuhu mind viia. Kell pool kolm öösel jõudsin tagassi. Nüüd teadsin aga et ei tohi enam nii hiljaks laevatee tulemisega jääda. Seekord läks hästi aga teab kuidas võib teinekord minna .
Laev kui tühjaks sai, võttis vajavat toidu ja sõit läks vana tuntud teed tagasi. Umbes poolel teel olles sai kapten ilmateate, et kursil kuhu sõidame, tuleb tugev torm, mis saabub Gröönimaalt üle Atlandi, siis siis kohe orkaani sülle. Meeskonda informeeriti ja tehti teatavaks mis on tulemas.
Õhtul siginesid taevalaotusesse ärhvardavad mustad pilved – tuul tõusis, mis vingus trosside vahel. Laine paiskus poomide vahel, laine paiskus tekile, mis ööpimeduses kui fosfor sätendas ja kadus. Ilm muutus kurjemaks ja viimaks aina möllas, vett oli kõikjal. Ülevalt sadas vihma, merest paiskus laine laine järel laevale, mis vajus reelingu äärest äärde. Vahikorra vahetus oli juba raske, tuli passida seda aega, mil laine oli laevale ärakäinud, et siis kiirelt enne kui teine tuleb, jõuab laeva keskossa kus masinaruum, sisse minna.
Meie vahetuses oli mitu meest – kütjad, neli meest kes sütt kütjatele alla ajas ja mina masinaruumis ja meister. Tema elupaik oli kesklaevas. Nii me passisime kuidas laine vahepeal saaks ära lipsata. Hommikul kui nelja paiku pidin kohal olema sest vahetus oli 4-8 aga ega need lained ei paisanud laevale üheaegsete intervallidega.
Mõne lainevahe oli pikem, teisel lühem. Laine lõi tekile, kui vesi vähemaks jäi panin punuma, trepist üles midshippi ja sealt sain peaaegu ukseni kui laine paiskus üle minu. Vee surve surus mind vastu kajutiseina, jalad lõi alt ära, kuid klammerdusin hirmus tugevalt kajuti küljes olevate käsipuude külge. Sain läbimärjaks kuid ikkagi olin kohal.
Rääkisin sellest ka meistrile, ta ütles, et enne kui mina laeva tulin, oli laev tulnud Lõuna-Ameerikast viljalaadungiga ja olid ka sattunud tormiküüsi, kus oli meje pealt ära pühkinud suur laine – nii tuli siis ettevaatlik olla.
Kui vaht lõppes, mõtlesin et olen seal ruumis kust ma endale varasemalt viljakotid tõin ja pealelõuna kui vaht kell 4 algab, olen juba kohal. Süüa ma suurt ei tahtnud ja nii ma jäin sinna puhkama. Kui ma aga peale lõunase vahti tagasi ilmusin, küsis meister kus ma olen olnud.
Kogu laevameeskond olid mind taga otsinud, kuid asjata ja olid arvanud, et olen ka üle parda läinud. Ta oli üsna rõõmus kohe, et kõik on jälle korras. Torm möllas aga täie jõuga, laev oli lastita ja laine tõstis ta üles ja siis jäi kruvi või propeller veest välja. Masinad lõhkusid tühjalt käia, mis võib põhjustada katastroofi. Võivad puruneda, sellepärast laeval oli antud teine kurss, sõita allalainet siis ei tõsta laine teda ülesse vaid viib ta omaga kaasa ja kruvi ei jää veest välja ja pikaks ajaks, seega masinate tühjalt töötamist vähem.
Meister jutustas mulle kui on laev lastis ja satub säärasesse suurtormi kätte võib laev murduda kui ta jääb laineharjale keskpaigaga sest see on tühi ainult masinaruumi eest ja taga on raske laadung, murduvat esimene ja tagumine osa laevast allapoole ja kui jääb kahe laine harjale võib juhtuda nii, et keskelt laev jääb veest välja ja murduvad mõlemad otsad ülespoole ja ta rääkis veel, et väga ohtlik on kui suure tormiga on säärane last nagu see, mida meie veame – vase ehk raudmuld, see võib kalduda ühele küljele siis on kõik läbi, võib laeva kummuli keerata.
Kolmanda päeva õhtul oli näha et tormi süda on murtud. Tuul ja laine jäid rahulikumaks aga ega sellepärast veel torm üle ei olnud. Looduse jõud küll on need tugevad. Suur tugev laev kui pisike pähkli kooreke.
Varsti keerasime jälle õigele kursile ja sõit läks endist viisi harilikult. Kui saarelt laadungi kätte saime, seekord tuli meil laadungi järjekorras oodata. Kaks laeva olid enne meid, see oli tormi pärast mis ei võimaldanud laadimist. Alustasime tagasi teed. Meister ütles, et see on tema viimane reis. Rotterdamis ta läheb laevalt maha ja sõidab oma perekonna juurde ja jääb maale elama.
Soovitas mul ka mitte meremeheks saada ja soovis mulle edaspidiseks õnne, et ma jõuaksin sinna kuhu on eesmärk. Uue meistriga tegin ühe tripi ja siis tulin laevast maha. Meister tahtis küll, et sõidaksin veel temaga, ta oli hea mees kuid jäin oma juurde kindlaks.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim