Masinist või esimene meister nii kui teda kutsuti, oli väga tore mees, norralane. Ta õpetas mind masinaosi õlitama ja määrima, seda tuli teha laeva võimsa masina käigupealt. Extsentrikuid tuli õhust kõrgelt tabada kohta kui ta tõuseb ülesse, et õli sisse last. Korra pidi mul õlikannu käest ära lööma sest käsi oli alla poole määratud kõrguselt vajunud kuid hiljem harjusin kõigega. Niisama ka kolvid, mis töötasid masinas, siis kruvi, võllpropelleri võll mis laeva põhjamööda jookseb laevast välja, selle laagreid tuli mul määrida.
Hiljem kui töö juba selge ja täitsin neid hästi, usaldas ta minule ka veelaskmise kateldesse. Meister ütles, et olen senini olnud püüdlik ja tubli poiss, et õpetab mind välja ja kui laevast lahkun, et saan siis Lunemanni või õlitaja paberid millega saan teisele laevale jälle uue koha – muuseas ütles ta, et ta pikka aega enam ei sõida ja et tema ajal ärgu ma mitte jalga lasku, peale selle tehku mis tahes.
Ta hoolitses minu eest päris isalikult – hommikul kui messboy talle pruukosti tõi, jättis ta poole selles alati minule. Siis andis ta mulle ühed valged villased flanellpüksid, mis olid küll poolpeetud, kuid võisin neid tööjuures kanda ja ühed kingad. Ütles, et sussid ei sobi siin. Nendega on üleval masinate vahel, raudvõredel valus käia ja saavad kergelt märjaks, et viska nad minema.
Niisiis töötasin täie innug. Ükskord vahti tulles jäi tukkuma ja magas kuni peaaegu vahi lõpuni, kui ta ärkas , märkasin, et pisut ehmus kui kellale vaatas, et aeg on nii kaugele edasi läinud, siis lõi silmad üles veenäitajatele ja peagi koges ringi uurides, et kõik on korras, patsutas mulle õlale ja ütles, et tubli.
Hiljematel reisidel kasutas ta säärast puhkust tihtipeale, ta võis mind usaldada omas kohustustes ja tööl. Reis kestis meil sinna 9-10 päeva vahel rohkem, olenes ilmadest ja tormidest. Newfoundland saar Wabana oli merest kõrgele väljaulatuv, ainult üks pisuke madal rannariba oli kust kaudu ülevalt saarelt treppimööda võis pääseda vee lähedale. Mujal oli aga järsk saare kallas, mis oli nii sügav, et meie laev sõitis kohe kalda ääres ja ülevalt kaldalt jooksis vasemult rennisid mööda laevapõhja, seega laadimine oli siin hõlbus ja kiire. Sellel ajal kui laeva täideti, saime saarel käia. Saar enesest oli väike kuid rikas maapõuevarade poolest. Saarel oli kirik, koolimaja ka, pood ning elumajad laiali eemale paisatud, ka üks politseinik pidi seal olema.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim