Laeva nimi oli Björnsen, 10 0000 tonni mahutavusega suur kaubalaev kuulus kodusadamale Bergenis asuvatele Norra laeva kompaniidele. Laev oli tulnud viljakoormaga Lõuna Ameerikast ja nüüd oli minemas Kanadasse, Newfoundland kandi saare lähedal asuvale saarele Wabana saarel kasemulda tooma. Selles nägin juba, et mu eesmärk kannab lähemale jõudma kuigi hiljem kogesin, et see siiski mitte nii kiirelt ja hõlpsasti ei lähe.
Enne kui laev ei olnud veel välja sõitnud, pandi mind ja üks teine poiss, belglane, masinaruumi, terasharjadega terast või raudõlisid põrandat puhastama. Tegin oma tööd hoolega ja puhtalt. Meister ütles, et jään tema alluvusse ja belglane jääb kolmanda meistrivahetusse, mis oli kella 12-04 hommikul ja pealelõunat 12-16. Minu vahetus ehk teise meistrivahetus oli alati 4-8 enne ja peale lõuna, I meistrivahetus 8-12 nii enne kui peale lõuna. Vahetuse kestvus seega 4 tundi.
Enne laeva väljasõitu käisin veel linnapeal, ostsin endale uued saapad sest vanad olid juba tõesti läbi kantud ja lõhutud söekaevanduses. Järgmisel päeval suurveega sõitsime sadamast välja, meie suure laevaga on seda teha ainult siis kui vesi on väga kõrge – tõusu ajal. Mõõna ajal vesi langeb mitu meetrit, muuseas sadam on merest sügaval maa sees, võtab hulk aega jõgedemööda sõita enne kui sinna ehk sealt tagasi saab.
Minul oli tookord kui sadamast väljusime vaba vaht, nii oli võimalus jälgida väljasõitu jõge mööda kuni avamerele. Laev võttis kursi Inglismaale, Southhamptoni, kus laev võttis sütt peale sealt aga edasi üle Atlandi, Wabama saare suunas. Meil oli teiste poistega vööris, laeva ninas, oma kajut, ka väike raudahi sees oli. Mina magasin ülemisel naril, teine poiss all. Öösel magades tundsin et on jahedavõitu võtsin pintsaku õlale kuid ega see ka aidanud.
Masinaruumis üleval teki lähedal nägin kus seisid laevale kuuluv varustus kottides, tsement ja jumal teab mis seal veel võis olla, kuid viljakotte tühje leidsin, neid oli seal üsna palju.
Kui mul vaht lõppes, tõin sealt mõned kotid kaasa, harutasin nad külgepidi lahti ja mitu tükki ükseteise peale pannes õmblesin nad endale tekiks. Nüüd oli hoopis soojem magada, kuigi kui ärkasin ülesse jälle tööle minemiseks oli mul suu kotikarvu täis, ka sellega harjusin, peaasi, et uni oleks segamatu ja rahulik.
Osa kottidest tegin endale sussid või plätud sest saapaid ma ei võinud kulutada vaid pidin hoidma sest ei teadnud mil jälle ostma pean ja siis all masinaruumis olid nad mulle väga head.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim