Järgmisel päeval pidin aga kaevandusest läbi minema visiit tuleb minul teha. Mõtlesin, et vat kus töölistest peetakse lugu, enne kui tööle hakkad tutvustatakse kaevandusega. Järgmisel päeval kui sinna läksin ja oodates et nüüd viiakse sinna maa alla tutvuma tööga, sai selgeks aga hoopis muud.
Mind juhatati eemal hoovipeal väikeses putkasse kui seda võib õieti nimetada, seal sees oli üks vanamees kes mulle ulatas laastukarbi nagu ma neid kodumaal nägin kus rohtude salvid sees. Nii siis tehti mulle selgeks, et on tarvis väljaheiteproovi analüüsimiseks kas olen kõlbulik maa all töötama – õhtuks sain teada, et kõik on korras, ainult pidin endale ostma nahkkiivri ja paari liitrise kohvinõu sest kohvi on kõige parem janu kustutaja kus kuumus oli suur maa-all.
Selle perenaise mees kus korteris olime töötas ka kaevanduses. Siin leidsin endale jälle uue sõbra tugev noormees, ka tema oli tulnud Antwerpenist, et siis hiljem tagasi minna ja laeva saada. Tema oli enne mind kodumaalt tulnud, oli jõudnud teha ühe saksa laevaga Ameerikasse reisi, kuid laeval oli neid avastatud, neid oli kolm, Ütles, et olid eemalt merelt New Yorki näinud kuid maale pole saanud. Neid oli viidud kohe enne kui laev sadamasse jõudis laevalt puksiiriga, see on väike sadamalaev, mis laevu vajaduse korral abistab manööverdamisel sadamast välja sõites. Niisiis sellega viidi poised Ellys Islandi saarele, mis asub mere lahes ennE New York sadamat.
Seal asub migratsiooniamet, kus kõik sisserändajad läbi käivad ja kellede paberid, dokumente seal kontrollitakse, selle saare peale on püstitatud ka Vabaduse monunment miss Liberty, mõõgaga seistes avamere poole kes sind esimesena vastu võtab. Kui laev, millega poisid olid sõitnud, sai oma lasti mahapaneku ja enne peale, toodi maha pandud ja unepealt toodi poised uuesti laevale ja sõit läks tagassi Euroopa kuid nüüd tuli meestel laevas töötada seni kuni laev jõudes sihtsadamasse Hamburgi, seal oli neid mõni aeg kinnipeetud ja siis lahti lastud ja nüüd ta töötades jälle minuga koos Liegis.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim