Astusin hoopis Eesti meremeeste asupaika, neid oli kaks, üks pidaja oli “Kull” kui ma ei eksi, olen ära unustanud. Selle viimase leidsin üles, seal aga selgus, et ruumid on kõik täis, soovitati mujale, kuhu ka voodikoha sain.
Teine päev aegsasti olin jalul ja otsaga seal kus tuli mul trahv tasuda. Passi sain kätte ja nüüd võisin vabalt elada ja olla. Muidugi mure koha pärast sest juhtus olema aeg kus palju meremehi olid maal ja laeva saamisega oli raskusi, pealegi säärasel nagu ma mina, kes polnud suuremalt meremees olnud ja kellel paberid puuduvad.
Käisin sadamas iga päev ja hommikuti laeva kontorites, neid oli mitu, üks oli kohalik Belgia siis Inglise ja veel Skandinaavia riigi laevadele. Ühe korra sain Taani laevale koha messboyks see oli koka abiliseks kartuleid koorima ja muud tööd, mis koka abil ette tuleb.
Tulin rõõmuga sinna kus teised Eesti mehed koos olid, kõnelesin, et seekord vedas – mehed küsisid kuhu laev läheb, ütlesin, et Kopengaheni, no jah alles sa tulid kodumaalt ja nüüd tahad juba tagasi? Selgus, et Taani laevadel oma kodumaal kõik meremehed, mis on muu rahvusest maksab vähe ja saadab nad oma kodumaale. Oleksin ka mina oma teadmatusest varsti jälle tagassi oma kodumaal olnud. Mõtlesin tänutundes neile kes mind valgustasid ning läksin ütlesin vana Neldonile, sellele kes mu koha andis, ära.
Päev venis aga päeva järele ja ei midagi head, nüüd sõin tänavalt ostetud praekartulilõikusid, väikese saia ja peale rüübet klaas vett, ajasin sellega läbi.
Ühel päeval saabus mees meremeeste majja kes oli tulnud söekaevandusest Liegist. See on Belgia suur tööstuslinn kuulus laskeriistade tehastega. Ta kõneles, et teenib päris hästi ja häda korral võib sinna minna.
Ta ütles et üks noor Eesti poiss olla jäänud veel tööle, võtsin tema aadressi ja järgmisel päeval juba sõitsin. Kohale jõudses kus noormees elas, võttis mind perenaine lahkelt vastu, ütlesin, et tahan ka söekaevandusse tööle minna. Ta andis mulle kohe kirja ja aadressi kaasa ja samal päeval sõitsin trammiga kaevandusse kus avaldasin soovi tööle tulla, sealt kästi mind politsei jaoskonda minna, nende kaasaantud kirjaga, sealt sain elamisloa,
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim