Ülemus küsis kust pärit ja kuhu tahame minna. Meil oli vale valmis mõeldud , et laev ootab meid Rotterdamis ja peame sinna sõitma. Ta küsis palju meil raha on, näitasime ja selgus, et selleks ei piisa.
Võib-olla kui meil rohkem oleks olnud, ta siis oleks lasknud meid edasi sõita, nii kui nii teadis ta kindlasti, et meid laev seal ei oota ja tahame minna hea õnne peale aga selleks oli raha vähe ia ta ei tahtnud meid lasta ohtu.
Võib-olla mis meid oleks ees varitsenud. Minul oli küll rinna peal väike riidest kott kuju oli peidetud 10 dollarit kuid seda ma ei öelnud talle ja see ei oleks ka enam aidanud. Otsus oli selge ja lühike, lähete tagasi Saksamaale ja sõidate Berliini.
Eesti konsul saadab teid tagasi kodumaale, soovis meile hea reisi ja andis korralduse selle politseinikule kes meid tema juurde tõi meid üle piiri tagasi viia.
Jaoskonnast väljudes, oli õuel suur ümmargune alus ääristatud puuservaga, täis mulda, millesse oli dekoratiivselt istutatud igasugused ilusaid värvilisi lilli, selle alusel olid rattad all ja aisad ees, nii siis liikuv, eest veetav, paistis olevat peosarnast päeva – vist Karneval, mida lõunapoolsetes maades tihti peetakse.
Õuepealt väljudes kulges suur paplitee, mis läbi asula, meie ületasime selle tee, möödusime ühest 2 korruselisest sinakashallikas majast, selle taga läks kanal, mis oli nähtavasti see mille ületasime mere ääres.
Siin läks purdesarnane kerge sild üle kanali. Politsei tõi meid täpselt silla keskele ja näitas käega, siit läheb põlluäärne jalgrada kuni sinna suure papliteeni, mis oli väga sarnane Hollandipoolsega ja siis käskis mööda minna kuni raudteejaam, kust võime edasi sõita.
Jätsime hüvasti ja kõndisime jalgteed mööda põlluveest suure teeni, seal istusime teeveerele kus viljapõld meid varjas. Vaatasime tagassi üle viljapõllu, kui lähedal oli Hollandi ja nüüd peame tagasi minema.
Otsustasin mitte minna, et lähen hiilin tagasi. Seal peod ja asjad kas enam märkavad mind. Küsisin poistel kas keegi ei taha kaasa tulla, arvasid, et kukume jälle sisse aga mis siis kui kukume, ega see mõrtsuka töö pole, saadavad jälle tagasi.
Üks poistest justkui oli päri, siis leppisime kokku, et pool tundi ootavad mind, ühel poisil oli tagavara pintsak kaasas. Andis selle mulle ja mina lubasin enda oma mis Emdani jäi temale.
Niisiis hüvasti sõbrad teekaaslased ja ma läksin põllukraavimööda, see oli madalam kuni purdeni siis läksin kraavist välja ja kiirelt üle purde papli teele, suunaga asulast kiirelt eemale, ma ei vaadanud enne seljatahagi kui olin juba hea hulk maad sealt eemal ja oli kindel, et keegi mind ei märganud.
Minu kätte jäi Saksa-Hollanfi piiriäärne kaart, sealt uurisin mis teedmööda minna, et jõuda raudteejaama, et sealt esialgu pisut piirist kaugemale saada. Kaardil oli see, et suur tee pöörab paremale, mis viib lähimasse jaama. Tee ääres lüpsis lehma keegi talunaine, kõnetasin teda, et küsida selle jaama kohta, mille poole ruttan kuid nähtavasti ta saksakeelt ei mõistnud ja arvasin paremaks mitte kellegiga rääkida, võib jälle ebamugavused mulle tuua. Nii ma siis edasi vehkisin käia kuni õhtuks enne pimedat sinna jõudsin. Sõiduplaanist oli näha et rong väljub peale kella kuut õhtul. Läksin piletikassasse, et osta pilet, kuid seal saksamaa raha vastu ei võetud. Kui ma seal kassa juures rääkisin tuli mu juurde üks mees ja ütles, et lähedal on pood kus välisvaluutat ümber vahetatakse.
Läksin ja vahetasin kõik oma alles jäänud saksa raha ümber, selle eest võtsin mehele kannu õlut. Nii ostin kassast juba pileti ja rong tuli ka peatselt, millega edasi sõitma hakkasin või oli linna nimi Groningen sest peatus oli lühike ja nimed pole hästi meeles.
Rongiga sinna jõudes juba oli videvik, läbi akna enne jaama jõudmist nägin, et heinatöödega alustatud, mõned heinasaod olid põllul raudtee lähedal. Mõtlesin kohe, et mul ööbida tulev seal sest hotelli või võõrastemaja ei võinud ma minna, juba sellepärast, et mul polnud Hollandi viisat ja teiseks ka raha enam nii palju sest kodunt lahkudes oli mul järelejäänud 10 dollarit ja saksa raha vahetasin Eesti pangas ka paarkümmend krooni, rohkem polnud mulle võimalik kaasa võtta. Laevapileti sain Tallinnast Eesti rahas 20 krooni makstud, nii pidin kokkuhoidlik olema, et kuni mõnesse suuremasse sadamasse jõuan ja koha laevale saan.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim