Esimene ilmasõda oli lõppenud ja nüüd käis vabadussõda. Kevadel kolisime Häädemeestele. Seal elas minu ema poolt vanaema, kelle juurde me ka elama jäime. Häädemeeste mererannas hakati ehitama purjelaevu ja sinna oli vaja tööle puutööalal, ka isa asus sinna tööle. Tema ehitas töölistele elumaju ja kõrvalhooneid., mis olid otseses seoses laevaehitusega. Meie läksime aga Häädemeeste algklassilisse algkooli edasi õppima. Minu kõige noorem tädi käis ka seal koolis, olime ühes klassis sest olime peaaegu ühevanused, mõni kuu oli tema minust pisut vanem. Läksin 5 klassi ja vend 2 klassi. Seal leidsime endile jälle uued koolisõbrad.
Vanaemal oli oma maja, see asus metsa ja mere läheda. Talvel kui koolitunnid õpitud võtsin kelgu ja väikse kirve endaga. Käisin metsast kuivi puuoksi kütteks toomas. Vanaema ütles, et nendega saab toidu kiirelt valmis teha – on kuivad ja põlevad hästi. Suvel koolivaheajal käisime mererannas. Seal sain sõbraks omavanuse poisi Ottoga. Nende talu asus pisut veel enam mere läheduses. Neil oli ka väike purjepaat ja ta mõistis seda oskuslikult käsitada. Nii me siis suvel käisime merel ujumas ja purjetamas. Ujudes paadipõhja alt läbi, nii süvenes meil purjesport ja sõprus Ottoga. Temal oli ka vend, see oli palju vanem kes oli peremees ja emale abiks sest isa oli meremees ja sõitis Ameerika laevadel.
Järgmisel suvel kui koolivaheaeg oli , töötasin isa käealusena laevaehitusplatsil ja hiljem käisin laevu laadimas jõeääres. Seal teenisin poisikese kohta õige hästi.
Oskar Reikop
Foto: Häädemeeste
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim