Jälle möödus talv ja saabus kevade kuid seekord õige varakult. Tõime kevade pühadeks aasalt pajuurbasid. Kutsusime neid pajutibudeks. Võtsime korgentsiiniga või korgitõmbajaga noa kaasa ja käisime metsas mahla võtmas. Selle korgitõmbajaga tegime kasele väikese augu sest sügavat sellega teha ei saanud – ta polnud ju puur – augu sisse, lõime väikese pulga, midamööda siis tilk tilga haaval kodust kaasavõetud pudelisse mahl tilkus. Ootasime kannatlikult kuni sinna juba rohkem oli tilkunud ja siis jõime ära.
Kui nüüd järelemõelda, pidi seal suur kannatus ja püsivus olema, et oodata neid tilkasi kunas koguneb see suutäis, mis maitses ühes selle kasepuruga nii hea. Suviste pühadeks tõime mõisapõldude äärest kaske, mis asetasime siis veeämbritega tuppa nurka, kuis seegi kord meie rõõmu valmistamine vanematele luhtus.
Olime toonud lepad ja need olid lehetäisid täis. Ema viis need kohe õue. Eks mina olin see peamine süüdlane sest pidin tundma, mis on kask ja lepp. Kuid kaskesid polnud lähedal, et oleks võinud võrrelda nende lehti, eks siis oleks kindlasti äratundnud.
Suvistepühad olid seega möödas. Meil oli kooli suvine puhkeaeg ja seega rohkem aega endile ja ka vanemate abistamiseks. Pühapäeval kui vanemad kodus olid, võtsime ette pisut kaugemale matkamist. Vabrikust umbes kolme kilomeetri kaugusel Pärnu poole, oli turbaraba, kus lõigati vabrikule turvast. Seal töötasid hooajatöödel suvel, venemaalt – peamiselt valgevenest tulnud noored töölised, kes aga enne talve tulekut jälle oma kodudesse tagasi läksid. Ühel pühapäeval läksime jõele vennaga ja üks kolmas poiss, meie sõber ka sinna rabasse. Uitasime pisut seal ringi kuid siis mõtlesin, et kõnnime edassi. Ilm oli ilus ja nii jõusime juba Sindi-Lotjaks kutsuti seda kohta. Millest see sõna Lotja antud, ei tea kuid seal oli telliskivide põletusvabrik. See asus Reiu jõe kaldal.
Üle jõe oli ehitatud nahksild ehk ujuvsild, mis oli palkidest ja puuplankudest ehitatud, seega olime jõudnud juba poolele teele, mis Pärnu linna viib aga otse jõekalda äärt mööda edasi ja poolpõiki metsast läbi Pärnust nii tee pikkuseks paar kilomeetri võrra lühem.
Mõtlesin, et kui juba niikaugele oleme tulnud, lähme edassi ja külastame ka tädi Juulit, kes elas Riia maanteel, just Vene surnuaia vastas. Pealegi vennal oli kõht tühi ja ta juba varem tahtis, et koju tagasi lähme.
Ütlesin, et tädi juures sööme ja lähme kohe tagasi. Sinna jõudes selgus, et tädit kodus polnud ja nii linnas vähe ringi käies. Pöördusime koju tagasi. Eks see tagasitee oli palju raskem nüüd. Käimisest jalad väsinud ja pealegi kõht tühi. Raha polnud meil kaasas, nii ei saanud me midagi osta. Tee äärest korjasin hapuoblikaid ja andsin poistele ja sõin ka ise. Õhtuks jõudsime koju ja varsti meie järele ka tädi Juuli kes koju tagasi jõudes oli kuulnud, et lapsed Sindist olid teda otsimas käinud.
Tema oli arvanud, et nüüd on midagi tõsist juhtunud, miks lapsed teda otsimas käisid ja nii ta siis meile kiirelt järele tuligi. See oli aga minule õnneks, sest ajasin parajalt pükse maha, et uued triibulised nende asemel saada kui tädi Juuli tuppa astus.
Juuli tädi oli hea inimene, ütles, et muidugi lapsed tahtsid teda näha ja tulid. Kuid isa oli pahane seepärast, et meie ei öelnud kuhu läheme ja nad pidid seepärast suurt muret tundma, et meid leida enne kui inimesed kes Sindist Pärnus käisid ja tagasi tulid, olid öelnud, et meid linna peal nägema.
Oskar Reikop
Sindi telliskivi põletusahi. Eesti Ajaloomuuseum SA
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim