Meie poisikesed käisime aga koolis, õppisime tarkust hoolega ja pärast kooli kui tükid õpetatud, käisime jõel lumesõda pidamas sest oli jälle talv oma lume ja pakasega platsis. Teisepool jõge, pool versta teisel kaldal oli ka suur koolimaja. Seal õppisid ümbruskonna maalt pärit lapsed, nende vahel meil siis ka need talvised lumesõjad peeti ja vahel päris ägedasti nii, et mõnelgi silm läks siniseks ehk longates pidid lahinguväljalt taanduma. Lumepallid said juba varem valmis tehtud, väiksematel poistel kelkudega vedasid suurematele siis sõjamoona järele, et sellest puudu ei tuleks.
Hüüetega sai peale mindud siis vaenlane pidi kartma kui kisa on suur. Vahel tuli ka meil endil jalga lasta aga eks see oli kõik kuidas teine kord sõja õnne oli ja ega keegi lõbu kaua kestnud sest päike oli kevadiseks tõusnud ja hakkas hapraks minema ja tegi sõjalahingutele lõpu.
Nüüd tuli valvas olla, millal jää jõel minema hakkab, eks see oli kevadine suur sündmus ja just sellepärast, et Pärnu jõel Sindi vabriku kohal oli suur kõrge ja võimas pais, mis oli ehitatud selleks, et saada jõudu veeturbiinidele, mis panid vabriku käima ja nüüd jääminemise ajal oli huvitav vaadata, kuidas tohutu suured jääkamakad ja massid pöörlesid pealpool paisu enne kui nad paisust alla läksid sest surve oli nii suur peale tulemas, et igasugune takistus mis ette juhtus jääma, purunes. Ükskord jääminekul tõi Tori vabriku silla, mis oli umbes 10 ruumi Sindist ülevamal pool jõge jääminek kaasa ja viis paisust alla tehes selle pilbasteks. Küll on looduslikud jõud võimsalt tugevad.
Kevadel kui juba vesi soojenes, läksin allapoole paisu, seal oli vesi madalam, ulatus kohati kuni rinnuni aga enamasti üle põlve ja niudeni. Võtsin sõrmkindad kaasa ja ka ühe riidest koti, mille nööriaasa abil kaela riputasin. Kindad sellepärast, et silmu püüdmisel kala ära ei lipsaks sest silmu on sama libe kui angerjas. Püüda tuli kolme sõrme abil. Kahe äärmise ja kolmanda, keskmise sõrme abil. Siis oli kõige kindlam, et kala minema ei lipsaks. Silmud ujuvad madalas vees vastuvoolu parves. Nii pidin neile lähenema alt poolt või selja tagant. Püüdsin peaaegu poole koti sest rohkem ei võinud – tulid kummardades kotist välja. Nii, et saak oli hea ja meel oli rõõmus. Ruttasin koju, tegin tule üles ja hakkasin neid keetma, et toit selleks ajaks valmis saaks kui vanemad töölt tulevad.
Selle asemel, et neile rõõmu teha pidin oma kurvastuseks tõdema, et olin teinud üpris valesti. Neid ei oleks tohtinud keeta, sellest sai ainult kalapuder, mida keegi ei söönud, nii, et esimene silmupüük läks aia taha. Teine kord ja edaspidi jätsin nende valmistamise ikkagi emale, sest tema oli ju päris kokk, kes mõistis maitsvaid toite meile valmistada.
Ühel päeval tegime vennaga jõe ääres prussidest, mis olid kaldale uhutud väikeses parve. Sidusime pajuokstega üksteise külge kinni, paar lauajuppi ka, milliseid leidsime ja sõit läks lahti, kuid mitte kauaks. Varsti suplesime vees, parv lagunes ja meie üleni märjad.
Nüüd olin hirmul, et nahatäis mul jälle soolas, kui lähen vennaga kes ka üleni märg. Võtsime kiirelt riided seljast, panime need pajupõõsaste peale kuivama ja et mitte külm ei kakkaks, sest aeg oli juba sügisepoolne, jooksime käest kinni hoides aasal, jõe kaldal edasi tagasi aga ega need riided siis nii ruttu kuiva kui ilm juba jaheda võitu ja poolpilves.
Vennakesel hakkas juba külm ja tahtis koju. Trööstisin teda, et varsti on riided kuivad ja siis lähme aga järsku, justkui maa alt tuli ema. Ta pidi tööl olema, kuidas ta teadis küll, et olime seal? Pärast kuulsin kui ema isale rääkis, et tööl kaastöötajad olid ütelnud emale, et kas tunned, need sinu poisid kes seal jõe kaldal alasti jooksevad? Vabriku aknad olid jõe poole ja sealt oli nii kui peopesa peal kõik näha. Nii ta tuligi ja viis meid koju.
Mina sain aga nahatäie selle eest, et olen venna ära külmetanud, kuid õnneks tema ega mina haigeks ei jäänud.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim