Aastad aga veeresid üksteise järel kiirelt, kiirelt. Vanemad tööl ja meie talvel koolis ja suvel koolivaheajal kodus. Abistasime vanemaid, tõime puid kuurist tuppa, korjasime “notsu” söögiks rohtu, see oli meile igapäevane kohustus. Kui see oli tehtud, käisime ujumas, jõgi oli ju lähedal ja ujuda juba oskasin.
Olin ka juba väikeselt ärimees, niisama ka väike vend. Kuulsime, et vabriku kontor ostab elanikkonnalt konte väikesel ja suuremal koguses. Meil endil kondid said kõik ära visatud, mis läksid prügimäele, kuid seal oli neid kohtati palju, käisime vennaga vaatamas.
Palusime siis naabriperenaise käest vankri, neil oli neljarattaga eest vedav diisliga vanker, nii kui päris suur ehtne hobusevanker. Sellega siis läksime prügimäele ja korjasime mitu suurt kotitäit konte, nii käisime mitu päeva ja nende eest saime hulga raha, kindlasti oli üle rubla, kui palju täpselt, ei mäleta. Sellel rublal oli suur väärtus sest mehe ühe tööpäeva palk oli ka rubla ümber. Siis maiustasime ka pisut, tõime poodist kamajahu ja “vurtsvasserit” ehk limonaadi, ülejäänud raha andsime emale. See oli siis meie esimene teenistus vennaga.
Pärnust, ranna äärest tõid kalamehed nädala lõpul enamasti Sindi turule suitsutatud räimi, neid oli terve vankri täis laaditud. Hobused rakendati vankri eest lahti ja seoti ohjapidi vankriaisa külge, nii, et hobu kraavi kaldalt, mis tee pervel rohtu ulatas sööma aga palju seda söömist ikka jätkus sest ajapikku oli ta juba varem ära söönud, nii pakkusin ennast kalamehele hobuse söötjaks, et viin hobuse kraavi äärt mööda kaugemale, kus rohi suurem ja paksem.
Mul hobused meeldisid ja lootsin, et peremees usaldab mind ja usaldaski, ütles ainult, et liiga kaugele ära mine. Olin päris rõõmus ja uhke, et võin hobust sööta. Loom sõi rahulikult ja mina istusin kraavi äärel ning nautisin tema söömist. Saba käis aga ühte tulist ühele ja teisele poole, vastu külge, kus kärbseparv tiirles ja teda oma hammastega närisid. Siis tõstis hobu oma pea, ajas kõrvad kikki, vaatas sinnapoole kuhu peremees oli jäänud, arvasin, et igatseb tema järele kuid siis nägin, et kalamees juba tuli meie poole ja ütles hobusel vist kõht juba küll täis ja nüüd läheb sõit tagasi koju.
Andsin ohjad tema kätte ja pidin juba ära tulema, kuid ta käskis mind vankri juurest läbi tulla. Ütles, et olen hästi tema hobuse eest hoolitsenud ja andis mulle paki kus olid suitsuräimed, öeldes, et vii need koju emale. Kodus rääkisin kuidas olin need saanud ja et teinekord kui kalamees jällegi tuleb, viin söötma tema hobuse ja nii tegingi teine kord.
Koolivaheaegadel püüdsin ikka midagi teenistust ja tegemist endale leida. Olin juba suur poiss, lasteaiast läksin päris kooli eelmisel aastal. Ühel suvel toodi vabrikule palju uusi kudumise ja ketrusmasinaid Saksamaalt, mis olid pakitud suurtesse kastidesse. Hiljem kui masinad olid lahti pakitud ja kohale viidud, võeti poisikesi tööle kastidest naelte välja võtmise ja õgendamise peale.
Võtsin ka sellest tööst osa ja ega töö otsa ei lõppenud. Vabriku hoovipealne oli munakivi sillutisega tehtud ja vabrikusaksad ei sallinud rohtu seal vahel kasvamas. Nii palgati suvel koolivaheajal jälle meiesuguseid jõmpsikaid sellele tööle kes pidid kõblatama hoovipeal vabriku territooriumil kõik puhtaks ja nii see kestis ka järgmistel aastatel, ikka leidus mingisugust tööd.
Ühel suvel, aastat ma ei mäleta, oli pealelõunane aeg, kui ilm akkas järsku pimenema ja läks päris pimedaks. Kanad, mis väljas õuel olid ei näinud enam kõndida, tõstsid jalad kõrgele ja ajasid pead ette kui edasi astusid, kergemad ja nooremad kanad lendasid puu otsa. Pimedas saime mitu kana kinni võtta, millised me jälle lahti lasksime.
See pidi olema täieline päikesevarjutus, millist ma pole hiljem oma elu jooksul näinud. Siis tabas aga vabrikurahvast sõnum mis muutis endised heatujulised näod tõsiseks.
Oskar Reikop
On asju mis ei unune, on asju mis ei purune kuid on hetki mida kunagi muuta ei saa sest need on meie elud.
47 aastat tagasi alustatud mälestusteread, mis kahjuks keset lauset pooleli jäid, on täis seiklusi, avastusi, teadmisi, ajalugu, ellujäämist, tahtmist, soove ja tarkusi, mis lõpuks viivad koolipoisi üksinda Ameerikasse ja sealt tagasi kodumaale.
Mälestusi taastamas Katrin Kenakaim