Vallutasime Assooride suurima saare Sao Migueli, täitsa jala või siis niipalju kui võimalik oli. Tegemist on vulkaanilise saarega ja kuigi autoteed katavad imeliselt kogu saare siis paraku jala ring peale teha on saarele siiski võimatu. Juhul muidugi kui oled nõus autoteel ukerdama (sõiduteed on kitsad ja liiklus tihe, kusjuures sõidukid kihutavad korralikult!) siis on edukalt võimalik igasse nurka jala tatsuda. Meie siiski eludega riskima ei hakanud ning pinnavorm oli ka korralikult kaljune, otsustasime käia niipalju (kokku käisime 250km) jala kui võimalik ning ei teinud probleeme ühistranspordi kasutamise osas.
Assoorid ise on tõeline paradiis loodusearmastajale ning kindlasti ei sobi ta neile kes otsivad rannapuhkust ja möllu. Nii nagu kohalikud nimetasid, on nad ikkagi täielikult maakad. Loodus on tõesti imeline ning kliima tore ehk iga päev saab tunda vihma, tuult, udu kui päikest. Puuviljad kohalike käest olid tõelised vitamiinipommid kuid restoranides meil suurepäraseid toiduelamusi ei antud. Inimesed sõbralikud ja abivalmid. Niiskust jagub ning majadesse hallitust ka.
Vihmaperiood ja külmem aeg on jaanuar, veebruar, märts ning tuulisem aastaaeg aprill. Nii saime meiegi tunda korralikku tuult ning öist tormi. Mai – september on Assoorid hortensiaõite meelevallas, mis teevad vaated veelgi imelisemaks.
Sao Miguel ise ütleb, et saarel olles igatsed sa sealt eemale kuid eemal olles oled hinges, südames ja mõtetes seal – ja me võime seda kinnitada! Tahame tagasi!
