Hommik. Ärkan tavatult hilja – kell on kaheksa. Öösel kärgatanud kõu on vaibunud ning vihmasadu on järgi jäänud. Terassile astudes võtab vastu klaar õhk. Pääsukesed vidistavad, kuskilt kostub koera haukumine. Naabrid katavad õue hommikusöögi lauda ning all linnas hakkab kirikukell kõlama. Kaugelt kostub paadi popsumist ja üksikud vihmapiisad säravad päikese käes. Kuskilt ilmub mõni auto, sõbralikult tuttavaid nähes laseb lühikese törtsu signaali ning vurab linna poole. Linn ärkab.
Panen kohvi hakkama, katan ka meile hommikusöögiks laua. Vaikselt nagu allolev linnake, ärkab ka meie pere. Mõnusalt ja laisalt oleme alustanud oma uut päeva. Hommikukohvi juues teeb Ragnar veidi tööd, lapsed tegelevad oma asjadega ning mina suundun jälle terassile elu uurima. Vahepeal on üle tänava asuv pood oma uksed avanud. Üks kena ja väga elav poisike longib oma paksuks söödetud koeraga just kodu poole, poest ostetud suur sai väikesesse kilekotti topitud, millest enamus saia välja tolkneb. Elavaloomuline poiss loomulikult pea õieli lehvitas ja tervitas kõiki vastutulijaid . Koerake kannul kasutas olukorda ning igakord kui noormehe tähelepanu oli suunatud kõrvale, lakkus oma pika roosa keelega üle saia. Arvata võib, et koju jõuab see sai kenasti poleeritud ja läikivana.
Täna on meil plaan minna Plitvicesse. Asub teine üsna ligidal, nii 104 km eemal. Õnneks saame õigele teeotsale siit samast linnast ning kulgeme meie maja taga oleva mäe suunas. Ikka paremale ja vasakule liigub teelint tippu ja üsna kiiresti olemegi ületanud mäetipu, mis on 700 m. Jälle paremale ja vasakule loksudes jõuame teisele poole mäge ning nüüd võtab vastu meid hoopis teistsugune Horvaatia. Teine kliima, teine elu. Suured põllud ja karvased lambad. Külast külla ja vahepeal väikesed metsatukad. Mõni suurem linnake sekka. Ilm on sombune ja iga kilomeetriga läheb jahedamaks. Politsei piilub põõsas ja mõõdab kiirust, õnneks on ka siin kombeks tuledega üksteist hoiatada seega politsei jääb meie sponsorahast ilma.
Kitsede võimaliku autotee ründamise võimaluse eest on pandud autojuhtidele hoiatusmärgid. Pean ütlema, et tegelikult peaks nad panema veel ühe hoiatusmärgi teele välja. Äkki kavatseb üks suur kotkas teha endale hirmufaktorit ning lendab ootamatult täpselt meie ette. Pidurid, krigin, minul ja Ragnaril ninad vastu esiklaasi. Napilt pääseb suur lind surmast, meie esiklaasi võimalikust purunemisest. Laisalt oma suuri tiibu liigutades lendab väärikas lind põllule. Teeb tiiru ja kaob kaugusesse. Vaevalt ta millestki aru sai.
Oleme jõudnud Plitvicesse. UNESCO maailmapärandi nimekirjas alates aastast 1979. Tuntakse seda vapustavate koskede poolest. Pargime auto parklasse. Auto hoidmise eest võetakse 7 kunat tunnis. Piletit lunastades, mis tegelikult on üsna soolane – 110 kunat, annab infotädi meile teada, et parim teerada on tähistatud tähega H ja me saame parima ülevaate kogu pargist umbes kuue tunniga. Varustatud kahe „hamburgeriga“ ja joogipudelitega suundume elektribussile.
Kogu territoorium on 300 ruutkilomeetri suurune seega piletit lunastades on meil võimalik iga kell kasutada pargis nii busse kui ka laeva.
Bussiga loksume kuskil 15 minutit. Ümbrus on kui vihmamets. Lopsakas ja võimas. Niiske. Roheline. Bussis, meie vagunis kaasreisijateks on Šveitsist pärit paarike kellega lobiseme. Koer on neil ka. Räägivad, et on teist päeva Plitvices. Eile nägid nad karu ja madu. Suurt madu. Karu oli olnud 30 meetri kaugusel. Ups….väike värin ja põnevus poeb hinge.
Ühel hetkel buss peatub ja me suundume oma matkarajale. Päike piilub ning ümbrus muutub veelgi kaunimaks. Liigume mööda laudteed. Üle vee, üle järvede. Täielik džungel. Jändrikud puud, kõverad juured, millel kasvab lopsakas rippuv sammal. Õhk on niiske. Päikeses sillerdavad piisad ning sügavas vees sähvivad kalad.
Põhi on valge, läbipaistev vesi ei reeda tegelikku sügavust. Erinev floora on lopsakas ja vaheldub igal sammul. Püüan jälgida jalgteed ja mitte sügavasse vette libiseda. Järgneb sild sillale, aste astmele, üks langus teise järel. Rääkida on võimatu. Olen nagu hüdroelekrijaamas. Ümberingi kohiseb ja müriseb, sekka lindude sirin. Kalad ja pardid jälitavad meid. Vesi mullitab ja vahutab. Iga järgneva käänaku taga võimutseb järjest suurem kosk ja müra. Niiskus suureneb. Õhk muutub järjest rohkem vetikalõhnaliseks ning kogu olemine muutub märjaks. Pealegi arvab ilmataat, et oleme siiski veel liiga kuivad ning avab
oma taevaluugid ning kallab ohtralt omaltpoolt märga ollust meile kaela. Püsime metsas varjul kuid turistide hordide pealetung sunnib ka meid edasi liikuma. Nüüd püüame tegeleda juba sellega, et vette kukkumisest pääseda ja trügime mööda jalgrada edasi. Silmi teel hoides ja trügides jääb nii mõnigi järjekordne koseke vaatamata aga neid siia jagub, seega suurt probleemi sellest me ei tee.
Suurima järve kaldal ootab meid laevake. Kozjak nimeks. Kapten kenasti pagunitega ja üldse muhe mees.
Päike lööb jälle särama. Vesi muutub hoobilt veel kaunimaks, mõjudes maagiliselt, kutsudes ujuma. Särav smaragdroheline värv vaheldub türkiissiniseks värviks. Üle järve laevaga popsudes jõuame lõpuks järgmise vahepunktini ning siin teeme ka väikese lõunapausi. Täidame oma vatsasi mingite saiakestega. Joome kohvi, teed ning asume koos järgmisele tiirule.
Jälle uus kosk, uus järv. Kas olen väsinud? Ei tekita mingeid emotsioone. Püüan lonkida turistide vahel ja kerge tüdimus tekib. Turiste jagub kitsale jalgteele kuidagi väga palju. Ja tekib tunne, et kuskilt neid toodetakse juurde. Vaiksemal hetkel püüab Carmen vett katsuda. Saan temast aru sest tegelikult on vesi äärmiselt nõiduslik, kutsuv. Vesi polegi nii külm kui arvasin aga jätab kuivades käe rasvaseks, õliseks. Ei tea, millest selline asi?
Kuskil mängib Ragnar fotograafi ning aitab turistiplikadel endist koskede taustal fotosi teha. Rahvamass tekitab täieliku tülgastuse. Ootamatul hetkel aga pakub loodus veel midagi.
Oleme jõudnud koopani. Põnevusega ronime koopasse ning ülestõus trepist koopa sisemuses on umbes 80 meetrit. Ähkides, puhkides, valusate jalgadega saan lõpuks üles. Koobas nagu mäesisemus ikka. Hetkeks tekkis mul juba plaan, et astume õige siit nüüd minema. Millegi üllatavaga vaevalt enam rahvuspark meid suudab üllatada. Siiki suutis. Ülalt paistis, et edasi veidi kaugemal on väga vägev kosk. No ma pean sellise korraliku kose juurde saama! Loomulikult ei meeldinud see paan Carmenile. Vaidles hingest vastu. Oleme neid koski küll näinud. Jälle roni 80 m alla ja siis üles. Mis mõtet? Aga kahjuks, minule vastu ei saa. Kui mina olen siia tulnud, siis mina tahan kõike näha. Nii me üsna vastakate tujudega allapoole tatsusime.
Keset kenat mürinat, sinist vett, kitsast laudteed, püüdes turistidega jagada oma õiguste eest – saabus Ragnarile smsi näol üks üsna ärevaks tegev uudis. No pagan…kõhedaks võttis see teade küll. Aga mida me teha saame? Koju on peaaegu 2700 km! Püüdsime ruttu abi paluda ning saime lõpuks tänu naabrinaise Pillele asjasse väheke selgust. Kõik on korras! Uh…küll on hea. Kose saime ka vaatatud , veepiiskadest vikerkaar kah nauditud. Nii me päev Plitvices möödus.
Tagasi koju sõites tegime peatuse ka ma ei tea, mis külas. Tee ääres müüvad kohalikud oma toodangut. Juustu, mett, vägijooke. Lahke müüja, vaadates, et oleme eestist, kukkus meiega vene keeles rääkima. Täitis meile topse joogiga, pakkus juustu ning nii me siis kotitäie kohalike saadustega rikkamaks saime.
Muide – siin on lahedad nimed. Neil on näiteks hotell Selge ning restoran Tapa tapa!