Tänaseks päevaks 08.07 on juba päris mitu head päeva möödas meie meeletust tagasitulekust eestisse. Ei saa isegi aru kuidas see küll täpselt nii läks, et ühe jutiga tulime Austia Alpidest tagasi koju ja suutsime 2600 km läbi sõita vähem kui pooleteist ööpäevaga.
Peale mägesid suundusime reedel 03.07 linnakesse Zell Em Zee ja edasi sealt otsima ühte euroopa suurimat koske. Meie “naiselikud navid” olid täiesti pöördesse läinud ja ei tahtnud enam kuhugi meid juhatada. Võtsime aja maha ja shoppasime kohalikus marketis mida pidasid itallased. Hinnad marketis olid küll sellised, et tasuks osta käru autole sappa , se
e täis laadida ja kodus pool aastat head ja paremat nautida. Kahjuks olid meie pagasnikud juba nii pungil, et sinna mõne õllepurgi peitmine oli väike mustkunsti trikk. Otsustasime, et võtame nüüd suuna kodu peale ja puhkame siis kui enam rohkem sõita ei jaksa. Viini oli üle 500 km ja Austria kiirteedel läks see lennates. Viinist oli meil suund Brno peale aga Viini kesklinnas andis minu raadiosaatja otsad ja peatusime korraks , et saaksin kasutusele võtta inverteri. Inverter ei teinud miskit muud kui kõrvetas kohe paugust mu auto kaks sigaretisüütajat mõnuga sisse ja nüüd oli ka navi ilma toiteta. Esimeses tanklas oli leti taga suitsu pahviv daame, kes vehkis kätega ” no enklish” ja kädistas miskit omas murrakas nagu üks korralik austria musträästas. Hämmastav, et nemad ka bensutankla leti taga suitsu rahulikult pahvivad! Nii ja siit kindel nõuanne – ALATI VÕTA
KAASA AUTO MANUAAL REISILE! Mootori peal olevate kaitsmetega saime hakkama aga miskit mõikama ei hakanud ja pimenevas õhtus ei suutnud leida ka salongis olevat kaitsmeteplokki. Pikalt ei hakanud aega viitma ja Anti asus meie killavoori ette otsa. Pimeduses saabus järsku, korraga oli Tsehhis ning kahe ja poole tunni pärast juba Poolas. Plaanisime kindlasti läbida Varssavi öösel ja siis puhata aga poolel teel hakkasid minu silmad juba teedel nägema igasugu viirastusi ning ühel hetkel
keerasin suvalisele põllule ning soovisin vähemalt tund puhata. Üritasin tukasta rooli taga ja tundus, et see vähemalt tunniks ka õnnestus. Napi pooleteise tunni pärast koputas unetu Erika mulle aknale ja palus sõidu jätkamist. Kimasime mööda lõputuna näivat Poolat edasi kodu poole. Ohh poola, poola ja veelkord poola! Miks on su teed need viletsad , miks on seal sõitvad poola numbrimärki kandvad autod täis viimaseid troppe ja pässe!? Meie tagasiteel oli vähemalt kolm korda kus näitasin et , ka muidu tuim põhjamaalne on miskit itaaliast õppinud. Ka minu autol on signaal ja rahvusvaheline sõrmekombinatsioon peaks olema ka poolas
arusaadav.Mõnele poolakale oleks ikka kapsa tahtnud pähe küll lüüa , arusaamatuks jääb, kuidas või mille alusel neil juhilubasid väljastatakse ning minu siiras kaastunne eesti rekkajuhtidele kes on sunnitud seal maal tunde ja tunde veetma. Leedu
, see oli ju peaaegu ju nagu kodu juba ning hoolimata paduvihmast läbisime viimased 800 km kiirelt. Eesti piiri ületanud andsin juhtimise Katrinile ja korkisin õlle lahti – minu jaoks oli selleks ajaks autosõit ületanud taluvuse piiri. Koju jõudsime kell 23.30 kus meie niigi krillis silmi üllatasid pimedas toas istuvad sõbrad kes avasid sampuse korgid ja hüüdsid ” Tere tulemast koju!”. Pikk reis oli läbi saanud. Ps. pildil oleme enne viimast 5km koju ja nägudest on näha, et tegemist on juba zombidega 🙂
Lõppsõna ja faktid.
Läbisime 10 päeva jooksul üle 5500 km ja 10 riiki. Kordagi ei õnnestunud telkida ja kõik ööbimiskohad olid suvaliselt leitud ning esimesed ettejuhtuvad. Apartemendi hinnad ühele perele olid olenevalt maadest 40-60 Euri vahel öö. Mägede mikrokliima ei sobi telkimiseks lastega peredele ning soojematel maadel on kivine ning palav. Kui vähegi võimalik dubleeri kõiki asju – autod ( eeldab kahte peret), juhte, navisid, autovõtmeid jne. Inglise keelega võib olla keeruline, saksa keele oskus aitab hädast. Arvesta , et mõnedes riikides ei pruugi õnnestuda tasuda Visa või Master kaartidega. Ole mõnus ja sõbralik ( ka poolakas võib-olla tore inimene kui ta ei tuterda oskamatult oma panniga sul teel ees) ning kõik laabub.
Reisil käisid sõbrad Anti Otsla, Erika Otsla , Mattias Otsla ,Andreas Otsla ning Katrin Kenakaim, Carmen Reikop, Della-Melany Reikop ja Ragnar Reikop.