Laupäeva hommikul võtsime suuna Budapesti peale sihiga ööbida Balatoni järve ääres. Hommikul sai pandud autodele sini-must-valged lipukesed külge ja slovakkidele sellega palju rõõmu valmistatud. Tähelepanu oli maanteel garanteeritud, küll lehvitati, naerdi ja tehti piltigi, eriti väike linnades. Suurel trassil hakkasid aga lipud nõnna värisema, et võtsime need igaks juhuks maha. Seda veel vaja , et lipp oleks vardaga minema lennanud ja nagu oda kellegile klaasi tunginud. Igal juhul suund läbi Slovakkia Budapesti peale on igati õige, palju armsaid väike linnu, ilusat loodust ja väga head maanteed. Temperatuur tõusis vähem kui 100 km läbimisega 10 kraadi. Hommikul oli 16 kraadi kui startisime ja väga kiirelt tõusis temperatuur 26 kraadi peale. Enne piiri oli mul kange soov mingit suveniiri hankida ja sai tehtud ühes väike linnas peatus. Ainsad poed mis avatud olid aga rõõmu ei valmistanud. Ühes müüsid kährikud hinna ketse ja muud made in china kama ning teise ei tihanud sissegi vaadata. Mustlaste sugukond oli selle vallutanud ja käratsesid nagu haki parv selle ümber. Korralikumad poed on laupäeviti ainult 3-4 tundi hommikuti lahti ja minu shoppamis ajaks olid juba poepidajad maisi korjama vist läinud. Seega nänn jäi slovakkiast ostamata.
Ungari algus üllatas meid suurte posla-masla toormaterjali põldudega, mina olin lootnud muidugi näha Globuse tehase herneväljasid ja seal nagu karu mesitare juures maiustada. Tänaseks päevaks olen ma veendunud , et ungari herned on täielik väljamõeldis, sest herneid ega nende põlde siin pole küll aga on lisaks päevalilledele meeletult maisi.
Enne Budapesti hakkasid meie Navid jälle oma naiselikke tujusid näitama ja segast peksama. Tegime ühes bensukas peatuse, saime hinnashokki ( patareid 1600 nende tugrikut, vesi 500 tugrikut , bensuliiter 300 tugrikut). Arvestades kursi on siiski kõik tsipake odavam kui eestis aga slovakkiast kallim. Ostsime piletid kiirteele ( 4 päeva 1530 raha) ja väljas olid lahked noored madjarid meid valmis kohe juhendama. Õnneks on siiski Ungaris võimalik ingliskeelega midagi teha.
Budapesti kesklinna sattusime kaunis suvaliselt tänu Navidele( need tujutsesid jälle) ja teesulgudele . Ühel hetkel parkimisime autod kõnniteele ja hopla – olimegi täitsa kesklinnas. Tegime kohustuliku tiiru nagu jaapani pensionärid ( filmisime ja pildistasime kõike mis saadaval) ja edasi Balatoni poole.
Budapestist viib väga korralik kiirtee Zagrebi peale ( M7) ning selle peal sain ma muidugi mõnuleda, üritasin ühte elundidoonorit ( mootorratas) kes meist mööda lendas natuke aega jälitada ( loe: võidusõita) aga see on suht lootusetu üritus. Ühes kiirtee bensukas üritati Katile tünni teha ja jäeti 5000 raha meelega tagasiandmata. Olime juba auto käivitanud ja paar meetrit sõitnud kui selgus , et ta sai raha kõvasti vähem tagasi. Marssime koos vihaselt tagasi ja virila näoga libenägu võttis kohe sahtlist 5000 ja määgis midagi juurde. Päeva lõpuks oli selge, et siin maal proovitakse sulle iga kell ikka natuke tünni teha aga mis teha – mingit moodi olime ju sugulasrahvad ning oleme ju rehepaplusega harjunud. Ungari keelest niipalju, et mõned sõnad on tõesti sarnased. Meie võõrustajast vuntsiga sain mõni sõna ära väänatud ja umbes nii kõlavad vesi ja käsi ( kirjapilti ma ei tea). Vesi – viiz , käsi – gäees.
Elamise leidsime suvaliselt, terve see järve äärne on risti-rästi täis tänavaid ja maju mis pakuvad majutust . Üldiselt küsitakse 15 Euri nägu apartemendi eest aga meie saime 10 Euri nägu. Selle eest saab vähemalt kahe toalise apartemendi koos köögi ja rõduga ning tuvid koogama akna taha.
Vesi järves on soe, lapsed läksid hooliamata müristamisest ja välgutamisest kohe vette ning said vähemalt õhtul enne vihma esimesed rannamõnud kätte. Õhtul istusime rõdu peal ja testisime erinevaid õllesid.
Pühapäev viib meid 400 km edasi Horvaatiasse ja meie sihtkohaks on Krk saar kus peaksime veetma juba mitu päeva, et saada osa Aadria mere soojusesest ja vana-rooma ajaloost.
Laupäeval sõitsime läbi 322km, keskmine kiirus 77,4km/h , maksmimum kiirus 181 km/h , teel oldud aeg 4 tundi ja 9 minutit.