Kui sattuda reisil Ljubljanasse, on teada, et sellest päevast midagi välja ei tule. Ainult üks suur poodlemine või ehk pigem metsik jooksmine mööda keskust ja lõpuks piirnebki kogu ostlemine ühe/kahe poe piires.Aeg surub takka ning enesepaanika kogub tuure. Parim lahendus on lihtsalt jalga lasta ning unustada kõik see mida pakub sulle materiaalne maailm. Kuid isegi siis saad päevast kaasa paraja peavalu ning pead enesele tunnistama, et sa ei ole loodud külastama kaubanduskeskuseid ja ka suurlinnu. Kõlab küll kummaliselt sest Ljubljanat suurlinnadega võrrelda ei saa, on linnal ometi veelgi suurem ja hävitavam mõju.
Reisikaaslasedki on kaubanduskeskus enda kõhtu neelanud, seega vaid vilksamisi trehvame teineteist. Kokku saame alles õhtul Ljubljana lossis, kuhu meie oskasime mööda kitsast jalgteed ronida, selle asemel, et valge inimesena köisraudteel sõita. Loss iseenesest polnud nüüd suurem asi, mida vaadata. Reisikaaslased kolistasid mööda lossi ning meie istusime lossiõuel nagu turteltuvid.
Kuni teistelgi sai lossist kõrini, suundusime alllinna, et Lubinica jõekallastel veidi jalutada.Esimese korra „Pimedate ööde festivali“ melu siin pole, kuid mõned tänavamuusikud kääksutavad oma pille juba pimenevas Ljubljanas. Jalutame pigem mõtlikutena, istume ühe pubi ette ning joome, sööme kuni avastame, et külmus poeb hinge ning kappab autode suunas.
Loomulikult rallib Ragnar üle maanteelindi ja kui oleks võimalik autole tiivad aretada – oleks tema esimene kes sellise masinaga proovisõitu teeks. Olime kodus tükk aega enne teisi ja kuna minul endiselt pea valutas, keerasin voodisse ja tukkuma ma sinna jäin. Unesegasena küll kuulsin teiste saabumist ja sügavas öös Ragnari voodisse tulemist, oli minu energia end kokku pakkinud ja lõunamaale puhkama sõitnud. Uni oli rahutu ja järgmisel päevalgi oli tunne, et see reis on minust elumahlad viimseni väljaväänanud.
Teised vaprad seltsilised ehk siis „roosad“ aga lükkasid auto hommikul käima ning Bledi poole ajama panid. Meie aga sõitsime uurima Mangarti mägiteed. Üsna pikk loksumine kuni ametlikult algaval mägiteel tühjendatakse meie rahakotti ehk 5 eurot teemaks ja voilaa…..kitsas kuristikuline tee, millel kolm tunnelit ja tihe mootorrataste liiklus. Üleval võtab vastu suur ja lai platoo neile, kellel huvi mägironimise ja matkamise vastu. Loomulikult kohtab siin ka palju lambaid ja kitsesid. Üllatavalt külm tuul ajab meid autosse. Ragnar aga võttis kätte ning läks veidi turnima, minu roosa jakk kaasas juhuks kui peaks ikka väga külm hakkama. Et oodates aeg väga nõmedalt ei veniks, püüdsime ninad vastu päikest suunata, mille lõpetas vinge tuul ja sundis meid autosse põgenema. Ühele perele mängisin korra fotograafi kuni saabus meie perepea ja saime kodu poole sõitma asuda. Ikka mööda sinkavonka mägiteed.
Lõunal põrutasime meie Tolminitesse ja kui meie koju jõudsime, olid Janek, Marge, Margot ja Oliver jalga lasknud. Hiljem kuulsime, et käisid ära Kolovratil ning vallutasid mängleva kergusega kahe mäe tipud! Tublid!
Seltskond „roosad“ pole aga endiselt koju jõudnud. Küllap Bled ja Bohinj on lihtsalt nii võrratud paigad, et aeg lausa lendab käes!
