Hommik Zakopanes oli päikseline, meie võõrustaja oli leidnud hommikusöögiks märksa suupärasemad juustud ja singid kui õhtusöögil ning saime kõik oma tühjad vatsad täidetud. Märkimata ei saa ka seda jätta, et „varese koibade“ eest õhtusöögil jätsid nad raha võtmata. Nuu juu nad surfasid netis ja uurisid mis imeloomad need eestlased on ja mida nad söövad. Pakkisime asjad ja alustasime kimamist Slovakkiasse.
Belinska koopad on Tatra mäestiku suurimad koopad mis avatud rahvale ( koobaste pikkus üle 3km,rahvale on näidatud see 1,3km pikkune ring, kõrgeim punkt koopas 1002m üle merepinna) . Parkimise eest kasseritakse 5 Euri, peale seda saab mööda teekest 830m ülesse trampida. Õnneks on ennem lõppu ka vähe treeninud inimeste jaoks vahefinish kust saab osta nänni ja suveniiride kõrvalt vett. Peale joogipausi on viimased 150m tõusu juba lapsemäng. Koopas viiakse igal täistunnil grupp kus umbes 50-60 inimest ning kaasas kaks giidi ( pilet täiskasvanule maksab 8 Euri), kokku peab arvestame umbes tunnise jalutuskäiguga. Koopad on muidugi vägevad, tulede ja muusika mäng annab veelgi juurde elamusele , kahjuks aga giidid räägivad ainult omas keeles ja ainsaks juhiseks on ingliskeelne reklaamleheke kassast. Kindlasti tuleks arvestada edaspidi soojemate riiete ja paremate jalatsitega. Kati oli meil plätudega ja mingi hetk läksid ikka varbad tal vist krõnksu kah, treppidel ja teedel suliseb jääkülm vesi. Temperatuur koopas oli kuskil 5-6C vahel aga kuna koopas tuli ronida ja trampida siis ei olnud sellest hullu.
Koobastest sõitsime edasi umbes 9km ja pöörasime paremale mägede poole kuhu näitasid köisraudtee sildid. Ühel hetkel olid jälle ees parkimismehikesed ( neid on seal iga nurga peal istumas) ning nõudsid oma 5Euri. Mehikesed jaurasid midagi vene-slovaki murrakus ning tänu Antile saime selgeks, et ennem ostetud parkimispiletid kehitvad ka siin. Mehikesed ütlesid virila näoga: Nuu Laadna ja lasid meid edasi. Lomnica on Tatrate kõrgeim mägi, 2600 kopikatega ja vägev mäesuusakeskus. All platsil oli hunnik lõbusaid kioskeid kus superhea vaadiõlu maksab 1Eur ja burksi saab kätte ka 1Euriga. Veetsime all tunnikese , imetlesime köisraudteede liiklust ja arutasime nende ohutuse üle… Piletid ostetud ( 10 Euri nägu edasi-tagasi) istusime vagunisse ja sõit läks lahti. Vagun mahutab 4 inimest. Umbes poole tee peal käis korraga jõnksakas ning liiklus jäi seisma. Meie pisikese plika nägu kiskus ikka väga kiirelt virilaks kui me seal tuulevilinas maa ja taeva vahel lihtalt kõikuma jäime ja eks olime kõik natuke ehmunud. Umbes kahe väga pika minuti pärast leidsid slovakid elektrikangi ülesse vist ja liiklus taastus. Täpselt sama lugu juhtus veel kaks korda aga siis olime juba rahulikumad. Raudtee viis meid 1790m kõrgusele , kust oli võimalik järgmise vaguniga sõita 2600 peale tippu. Tipp oli nii pilvedes, et ega suurt mõtet ei näinud sinna minna ja otsustasime poole peal tegelda natuke looduse uurimisega. Leidsime ühe konnakese ringi kargamas, mõned huvitavad taimed ja üritasime liustiku näppida. Enne tagasitulekut pilved hajusid ja saime näha ka tippu selgelt. Omaette õõvastav oli vaadata seda üksiku vaguni teed tippu ja alla , see läks ikka täiesti taeva pea püstloodis. ( tippu sõidab juhiga vagun ja see maksab edasi-tagasi 2o Euri nägu).
Tagasi all orus võtsime suuna Ungari poole plaaniga leida ööbimiskoht keset Slovakiat, meie teele jäi imeilusaid väikelinnu ja super loodust mägede vahel. Imelikul kombel ei ole Garmini Navi tootjad vist Slovakkia kaarditootjatega läbisaanud ja navid panid meil ikka korduvalt täiesti pange valede suunade, pöörete ja olematute teedega. Mingil hetkel asus Kati tegelema vanahea kaardilugejana.
Õhtul olime jõudnud kuhugi linna mille nime ma kahjuks ei mäleta kus käisime Lidlis süüa ostmas ( meil oli plaan telkida järgnev öö), parklas leidsin ühe vuntsi kes mõistis lahkelt kaasa rääkida ja soovitas minna Donovaly-sse. Mõeldud ja peaaegu tehtud. Minu Navi oli nagu rikkis robot mis arvestas ennast kogu ümber ja linnast väljasõites usaldasime Anti navi. Mnjah, see navi tahab ka ümberlõikamist saada, kahtlen väga et keegi eestlane neid teid ennem sõitnud oli kust me Donovalysse sõitsime. Mägede vahel, mägijõeke küll vasakul ja paremal sulisemas ja auramas, ( pilvi ja auru on üldse palju) , suurte kuuskede vahelt läks selline seenemetsa auguline tee. Mõnel pool olid hoiatussildid , et mitte telkida. Need olid tavaliselt piisonite toidutarede läheduses. Ühtegi elukat meile õnneks või kahjuks ette ei jäänud kuigi Della väitis vahepeal, et tema nägi autoaknast karu ( faunast – ametlikult elavad nendes metsades järgmised suuremad seltsimehed : karu, hunt, ilves, euroopa piison, punahirv ja väiksemad pioneerid).
Donovalysse jõudsime õhtul kella 20.00 paiku local aja järgi ja leidsime imelise stendi kus sai nupu vajutada, toru haarata ja 3 minutit mingi kämpa või hotelliga rääkida. Lisaks näitas stende ülimalt interaktiivsust ülesse piltide näitamisega. Haarasin härjal sarvist ja kukkusin helistama… peale kümnedat kohta hakkasin närvi minema. Telefonist kostus küll mehe ja naiste hääli ning slovaki keelt aga minuga ei soovinud keegi rääkida, toru panid lihtsalt ära. Ja siis tuli nagu ilmutus kuskilt Ivo !
Ivo oli 20 aastat tagasi USAsse pagenud slovak kes oli oma sünnikohta tulnud vaatama ja ameerikalikuse sõbralikusega asus mind kohe aitama. Peale viiendat kohta kuhu ta selle vahva stendi abil helistas et meile öömaja leida vandus ka tema ja haaras mobla . Ivo on finantnõustaja ning orkestris pillimees, umbes 45 aastane ja äärmiselt jutukas ning sõbralik. Mulle tuleb meelde raamat „ Minu pere ja muud loomad“ kus Spiro hakkas asju korraldama Durrelidel ning täpselt samuti tegi ka Ivo. Sõitis autoga ees leitud motellini, oli meile tõlk , tuli vaatas toad üle , tingis omanikuga ja andis soovitusi edasisteks marssuutideks.
Slovakkiast on jäänud selle ühe päevaga väga head muljed , loodus ja teed on head, rahvas sõbralik ja hinnad on odavamad kui eestis. Tilk tõrva meepotis on ehk see, et keegi on tõmmanud ühele auto uksele korraliku juti mingi terava esemega aga ei lase ennast sellest häirida. Homme ootavad meid ees sugulased ungarlased ning eks siis näe mis kaerajaani saama hakkab.
26.juuni läbisime 176km, sõiduaeg kokku 3 tundi , keskmine kiirus 57km/h.
