Matkakalade matkarajal täitus tänavu juba üheksa aastat 
Alles see oli, kui Itaalias esimesi arglikke samme tegime, seljakotid suuremad kui eneseusk ja kaardilugemine sarnanes rohkem ristsõnade lahendamisele. Ja täna – voilà – on meie Madeira avastus tehtud ja tolm saabastelt nühitud.
Jah, ma olen täiesti nõus, et viimased kaks aastat pole päris see olnud, mis matkaja hing ihaldab. Aga avastusi ja seiklusi – oi neid on jagunud küll. Isegi sellel aastal sai kokku 180 kilomeetrit, millele lisandusid mõned linnaseikluste ringid. Ehk siis Eesti maastikku arvestades tähendab see vähemalt 300 km, sest teadagi – Eestis on iga tõus pigem vaimne kui füüsiline.
Seega järgmine matk saab pigem olema selline nagu meie VF rada vanasti oli – jätame vulkaanilised saared mõneks ajaks rahule. Viimased olid küll ilusad, aga tundub, et meie jalad ihkavad tagasi sinna, kus pole iga käänaku taga järjekorda ja seinakaartide asemel orienteerud mõistuse, mitte massi järgi.
Kas ma jäin ise rahule? Loomulikult.
Aga hinge jäi kripeldama Fanal mets – selline udune muinasjutumets, mille kohta iga teine inimene ütleb “Sa PEAD sinna minema!”. Me ei läinud. Miks? Sest info oli nagu saladus, mida isegi kohalikud peitsid nagu aardeid. Ja Porto Santo liivakoopad? Olime sealsamas! Aga ööpimedus tuli nagu vahele segav kass, kes istub täpselt selle raamatu peale, mida sa just lugema hakkasid.
Madeira maastik on tõesti müstiline – kuristikud, mis panevad isegi kogenud matkaja hetkeks eksistentsiaalsetele radadele suunduma. Aga rahvast oli nii palju, et vahel tundus nagu matkaksime läbi turismimessi. Ja madeiralased ise? Ütleme nii, et külalislahkus ei olnud nende ekspordiartikkel number üks. Võimalik, et tipphooaja närvilisus oli kõigil veres – nii kohalikel kui lõpuks ka matkajatel või turistidel.
Muidugi huvitab sind see, kui palju see reis maksis. Lühike vastus: palju. Pikk vastus: üheksa aasta kõige kallim reis. Lennufirmad said ilmselt uued toolikatted meie rahakoti najal. Kui pilet ise polnudki kõige soolasem, siis pagas ja istekoht maksid juba nagu oleksime tellinud nahkdiivaniga privaatlennu.
Aga mis on tähtis – saime rahulikult saart avastada. Tervised pidasid vastu (kuigi mõni lihas vaidlustas seda hiljem), ilm meid ei kiusanud ja omavaheline klapp oli nagu vanal häälestatud pannil – midagi ei jäänud kinni ega läinud kõrbema.
Olen alati öelnud: matkates on kõige olulisem reisikaaslane. Ja minul on reisikaaslasega vedanud, kõik need üheksa aastat. Muu on kas ostetav, asendatav või (krediitkaardi limiidi piires) parandatav.
Kas läheksin Madeirale uuesti? Täna – ausalt öeldes – ei läheks. Mitte et saar poleks ilus või jalad ei oleks väsimusest meeldivalt pehmed, aga see tunne, mis matkajale loeb – see õige avastamise vabadus – jäi seekord veidi kitsaks. Pigem pakiksin uuesti koti ja keeraks kompassinõela Asooride suunas. Kõiki saari avastama. Kõik üheksast.
Muidugi, ainult juhul, kui keegi lubab, et lennupiletitega ei tule kaasa 32 lisatasu ja seljakott ei maksa eraldi nagu kaasreisija.
Ah jaa – kui juba üllatustest rääkida, siis pean mainima midagi ootamatut: Madeira banaanid! Naljakas, eks? Inimene läheb saarele kuristikke vallutama ja jääb lõpuks banaani kiitma.
Toiduelamuste tipphetkedeks jäid veel must tursk banaani ja granadilliga, mis kõlab nagu kokasaate väljakutse, aga jäi meelde. Ja ausalt öeldes, ega rohkem kulinaarseid üllatusi meile eriti ei jagatud, kuigi külastasime restorane küll, mitte ainult tänavalt ostetud pirukatega ei elanud. Madeira vein suutis ka siiski oma maitsega üllatada – klaasitäis ajalugu.
Vaala- ja delfiinivaatlus oli tõeline kirss Madeira tordil – või noh, vähemalt šokolaaditükk, kui tordil polnudki kirssi. See oli mõnus vaheldus matkale – eriti siis, kui paat täie hooga laineharjal kihutas ja tuul nii tugev oli, et isegi müts tundis, kuidas vabadus maitseb. Delfiinid tegid oma elegantseid hüppeid ja meie kõik ohkasime, nagu oleks keegi just tasuta jäätist jaganud.
Ja kui juba elamustest rääkida – Nunnadeorg ei olnud mingi rahulik kloostrilaadne jalutuskäik, vaid korralik kaljuronimine hing paelaga kaelas. Kaljuseinast üles lõõtsutada, ise mõeldes, miks keegi ei maininud, et see “lihtne rada” meenutab pigem treeningut Everestiks. Aga näe, üles me saime.
Kuid kõige eredam ja kaunim mälestus kogu Madeira reisilt jääb mulle siiski Porto Santo saarest Caminho da Gruz.
See oli paik, kus tekkis see haruldane maailmalõpu tunne – mitte dramaatilises, vaid rahustavas võtmes. Seal, kus loodust oli vähe, aga kaljumaastik rääkis rohkem kui sõnad, ja kus silmad puhkasid kargel ilul, mida polnud üritatudki taltsutada.
Päikeseloojang mängis kaljudel, nagu maaliks loodus ise oma viimast ja kõige täiuslikumat teost. Tuul paitas põski justkui sosistades, et “siin pole kiiret”, vaikus mähkis end ümber nagu soe pleed, ja see hetk – see hetk oli nii selge, et tajusid: siin sõltud vaid iseendast.
See on see haruldane tunne, mida olen maailmas kogenud vaid üksikutes paikades. Ja kui kogu Madeira reisist üks asi jäi päriselt südamesse – siis oli see just Porto Santo loode osa. Mitte oma vaatamisväärsuste, vaid sisemise rahu tõttu, mille ta endaga kaasa tõi. Ja ehk oligi see reis just selleks – et jõuda ühte unustamatult lihtsasse paika, ja meenutada, mis tegelikult loeb.
10. matkajuubeli tähistamine – see väärib midagi tõeliselt meeldejäävat! Kuna rännakud on olnud seikluslikud, avastusterohked ja hingega tehtud, siis võiks ka juubelireis olla samas vaimus: looduse keskel, vaikuse ja vaatepiltide vahel, aga nii, et ka hinge saaks tõmmata ja tunda täiuslikku kohalolu ning teha samme võimete piires.
Katrin 5.08.25
