Alles nagu sai tuttu mindud – silmad kinni, aju puhkab ja keha rahus. Aga elu ei halasta. Äratuskell otsustas olla see tülikaim kaasreisija. Silmad lahti, ent mõistus veel kuskil unemaailmas, toimus meie hommikune „projekt riietumine“ – umbes nagu pusle, mille tükid ei taha kohe üldse kokku minna.
Eile õhtul tubli pererahvas valmistas meile toidupakid – armas neist. Haarame pakikesed kaasa ja liigume tasasel sammul õue, nagu salajased ninja-turistid.
Toa võti pidi minema kuskile, maja võti kuskile mujaleja kirsiks tordil: väravapuldi viskasime metallist postkasti, mille kaja oli nii vali, et tõenäoliselt ärkas üles ka lähim kass 300 meetri raadiuses.
Bolt tuli. Juht viisakas, aga vaikne nagu kuuvarjutus. Tundub, et madeiralased hoiavad hommikuti sõnu kokku – ilmselt energiakokkuhoiu mõttes. Ka lennujaamas valitses sama zen. Turvakontroll haigutab, meie ananass-banaanid ei huvita kedagi. Kahju, oleksime ju hea meelega näinud, kuidas banaani läbi skanneri aetakse.
Kohv ostetud, toidupakikesed avatud. Võileivad olid küll erinevad aga ainult väga loomingulise fantaasia korral. Sisult sama, välimuselt ka. Banaani jagus, aga pakendit veel rohkem. Klassikaline “rohkem kilet kui kalorit” hommikusöök. Tead sa, et ühe keskmise võileiva pakend võib kaaluda rohkem kui see sink, mis seal vahel on!
Just kui mõtlesime, et äkki saab pikniku teha ja elu nautida, kutsuti meid lennukisse. Lennukiistumine algas lubavalt – „oh kui mõnusalt istuda saab“. Aga ei! Kohe kui turvavöö kinni, tulid stjuardessid desosprayd näpus. Mitte lihtsalt piserdama, vaid korralik „desopilv 3000“ – silmad niisked ja kõik head kui halvad bakterid põgenesid ilmselt hirmust lennukist välja.
Kuid rahvas on rahulik. Igaüks ajab oma asja, justkui poleks just praegu toimunud midagi, mis paneks närvilisemad isendid higistama või vähemalt üle ukse piiluma. Lennuk seisab, uksed avali, inimesed jalutavad salongis nagu oleks tegu mõne lennundusteemalise IKEA saaliga – istu, proovi, kõnni edasi. Keegi ei küsi midagi, keegi ei selgita midagi. Vaikus, mis on ühtaegu kahtlane ja kummaliselt rahustav.
Avame lennuliikluse äpi. Ja voila – Madeira kohal taevas käib paras lennuralli. Üks lennuk tiirutab nagu eksinud kajakas, teine teeb New Yorki sildi all juba mitmendat ringi. Lissaboni lennuk? Keeras lihtsalt otsa ringi. Üks julge hing proovis maanduda, aga tõusis kohe jälle üles – nagu mängiks lennujaam “ma ei ole veel valmis” mängu.
Ja meie istume. Vaikides. Ootame, kuni taevas saab puhtaks ja lennuväli võtab oma järgmise vabatahtliku vastu.
Kui maailmas oleks lennuvälju, mis sobiksid nii pilootidele kui ekstreemspordi entusiastidele, oleks Madeira Cristiano Ronaldo nimeline lennujaam kindlasti medalipretendent. See pole mingi “tule ja maandu, kõik on chill” tüüpi plats. Ei. See on “hoia hinge kinni ja looda parimat” kategooria. Meie ei saanud sellest erilist elamust maandumisel, sest ilm oli tol hetkel erakordselt viisakas. Aga nüüd – nüüd me tundsime, mis sorti teater siin tegelikult käib.
Madeira lennurada on ise juba vaatamisväärsus. Osa sellest asub mitte maa peal, vaid… postide otsas.
Jah, betoonist sambad nagu hiiglaslik Lego-komplekt, mis hoiab rada justkui taeva-maa küljes kinni.
Ja kui sa mõtled, et “ah, see on kindlasti lihtsalt natuke keerulisem maandumine,” siis ei – see on nagu Harry Potteri eksam, kus piloot peab tegema väike-parempöörde, lisama vasakhaagi, samal ajal kui tuul üritab teda ookeanisse lükata ja mäed sosistavad: “vähe ruumi, poiss, tee kiirelt!”
Akna all istujad saavad boonuspaketi – panoraamvaated, südamekloppimine ja tasuta maniküür, sest küüned kaovad istmekäepideme sisse.
Kõik piloodid ei pääse siia niisama – Madeirale maandumiseks peab läbima spetsiaalse koolituse. Nii et kui keegi ütleb, et ta siin maandus, siis suru kätt. Kõvasti. Ta väärib seda.
Aga lõpuks… lõpuks muutuvad olud leebemaks. Lennukid maanduvad aurudel, ja meie saame loa startida. Õhkutõus sarnanes veidi Ameerika raudteega – üks hetk oled kindlalt maa küljes, järgmine hetk lendad juba pilvede poole, samal ajal kui lennuk õõtsub nagu purjelaev tormisel merel. Ja siis, nagu poleks midagi olnudki – vaikne libisemine taevas.
Head aega, Madeira. Tere Porto!
Rahvast rohkem kui laupäevasel laadapäeval ja palavust täpselt nii palju, et ka varjud otsustavad mitte ilmuda. Metroo tuttav, aga seekord ei sõida me Trindade peatuseni – oh ei. Seekord astume maha varem, nagu oleksime juba kohalikud, kes teavad, et Trindade on liiga ilmne valik.
Teen Silvile üllatuse ja tirin ta Munse sööma – need on nagu Argentina empanadad, ainult et natuke rohkem “mhm, see on hea!”. Käsitsi tehtud, täidised vahelduvad nagu ilm Portos, ja hinnad? Taskukohased nagu vanad kingad. Kõht täis, tuju hea.
Seejärel väike jalutuskäik Porto linnaparki – rahvas istub, pargilinnud jalutavad nagu neil oleks ka mingi koosolek. Meie tuuritame vanalinnas edasi, kuumus lööb näkku nagu föön, millel pole off-nuppu. Tänaval apteegi kohal elektrooniline termomeeter näitab… nulli. Ilmselt katki, või ongi nii palav, et isegi numbrid on sulanud.
Hotelli jõudes on plaan lihtne – paus ja korgid. Mitte lambikorgid, vaid need teised – plaanis on külastada WOW keskuses asuvat korgimuuseumi.
Veinimuuseum on juba läbi käidud, nüüd tahaks teada, mis imevärki nende korgikorkide taga on. Kodulehel on isegi kirjas, et soodukas on – mis sa hing veel tahad.
Teel muuseumisse kohtume tütarlapsega, kel seljas kott… ja kotis? Varblane. Jah, elus, elav ja elurõõmus. Kolmenädalane tibu, kes reisis nagu VIP. Tüdruk räägib uhkelt, kuidas tema „beebi“ armastab käia linnas inimesi vaatamas. Varblane vaatas meid ka – ilmselt hindas, kas me sobime “armastavasse” seltskonda.
Jõuame lõpuks muuseumialale, kui meid peatab särasilmne neiu, kelle töö on kõike promoda, mida WOW keskuses leidub. Algab põhjalik veinimuuseumi reklaam – „nii põnev, nii hariv, nii… mmm“.
Meie mainime, et oleme hoopis korgile pühendunud, ja siis hakkab piiga hoopis seda teist muuseumi üles kiitma – tema teine lemmik kohe pärast veini. Tundub, et ükskõik, kuhu minna tahad, see on alati tema isiklik lemmik. Müügimeister missugune.
Küsib, kust me pärit oleme. Ütlen: Eestist. Neiu kilkab: „Oh, ma käisin kevadel Estonias! Nii imeline maa, loodus, inimesed, kõik!“ Küsime, kus täpsemalt. „Bledis!“ Vaatame Silviga teineteisele otsa. „Nojah,” ütlen, “siis sa ikka käisid ikka Sloveenias.” Tema naerab, õlakehitus: „No vahet pole, eks?“ On küll, mõtlen mina, aga no mis seal ikka.
Ja siis tabab meid klassika. Vaatamata sellele, et koduleht lubab soodustust, küsitakse täishinda. Mina vastu: “Aga …?” Tüdruk keerutab juttu osavalt nagu võistlustantsija – vabandab, naeratab, räägib süsteemidest ja kuupäevadest ja mingist sisemisest regulatsioonist, mis kõlab rohkem nagu suvalise ulmefilmi pealkiri kui pileti selgitus. Tulemus? Maksan vähem, meie väike võit.
Tänu korgimuuseumile olen täna kindlasti veelgi suurem korgifänn. Palju sina korgist miskit tead? Seda, et hoiab sinu veinipudelil sisemust kinni?
Kork on looduslik materjal, mida saadakse korgitamme koorimisest. Ja ei, puud maha ei võeta.
Vastupidi – korgitamm elab rahus kuni 200-aastaseks ning teda kooritakse õrnalt iga üheksa aasta tagant. Üks puu suudab elu jooksul anda üle 200 kg korki.
Üle poole kogu maailma korgist tuleb just siit. Portugalis ei kasva mitte ainult korgitamme metsad, vaid ka teadmine, kuidas selle imematerjaliga imet teha.
Mida kõike korgist tehakse? Jah, veinipudeli korgid on klassika. Aga ka põrandakatted, joogamatid, käekotid, kingad, mütsid, isegi korgikleidid. Disainimaailmas on kork sama kuum teema nagu avokaado hommikusöök.
Ja kui arvad, et see kõik on moeröögatus – siis ei, kork on biolagunev, taastuv, keskkonnasõbralik ja süsinikuneutraalne. Mis tähendab, et isegi kui sa ei joo veini, teeb kork su eest maailmale head.
Pärast koorimist kuivatatakse kork päikese käes siis keedetakse (korki, mitte suppi), pressitakse, lõigatakse ja sorteeritakse. Ja alles siis jõuab see su šampanjapudelisse või – kui sul veab – kenasse väikekohvritesse ja seina kaunistama.
Kork on pehme nagu pilv ja kui keegi ütleb, et tal on korgipõrand või käekott, siis tea – ta elab pisut targemalt ja pisut rohelisemalt.
Kulutused:
Metro 10.20
Aperol 14.00
Mahl turul 5.00
Pirukad 7.80
Lennujaama kohv 5.40
Muuseum 32.00
Vesi 1.50
26.07.2025 Porto -Riia-Tallinn
Kõige igavamad päevad reisil on alati äralennupäevad. Kui majutusest meid välja visatakse ja kuumus rekordeid purustab, ei jäägi muud üle kui roomata Porto turule. Mõtled, et tegime hea otsuse? Noh… vist mitte. Laupäeva hommikune turg tähendab massiliselt rahvast. Isegi mahla ostmine on paras katsumus, aga saame hakkama.
Värskendus kulub ära ja peame tunnistama – seekord maitsevad mahlad tõesti hästi, sest need on tõeliselt värsked. Haarame veel väikese piruka ja võtamegi suuna lennujaama, et alustada neljatunnist lendu Riiga.
Pagasikontroll ei huvitu ei meie ananassist ega banaanist ning varsti olemegi taevalaotuses kodu poole suundumas. Ent poole tee peal saame teate – ümberistumine Riias lükkub edasi tundide võrra. Voilà – järjekordne konutamine lennujaamas. Emotsioonid kukuvad kolinal.
Koju jõuame sügaval öösel, silmad poolkinni ja banana-ananass ikka seljakotis küpsemas. Reis läbi, toss väljas, aga järgmist reisi juba salamisi planeerime.
