On teada-tuntud tõde, et kui Madeiral tahad kuhugi jõuda, peavad rattad all olema. Võid sa olla mägede kuningas või matkaprintsess – kui buss ei tule ja matkarada on kinni , siis võidki tuulega võidu vehkida, aga ega sa võida. Proovisime, teame.
Meie suureks kahjuks jäi Fanal mets nägemata. Tuli välja, et eelmise aasta tulekahjud on teinud rohkem kahju ja võttis pool loodust kaasa. Kui Porto Monizi turismiinfo töötaja vaatas meile tühja pilguga otsa, saime aru, et isetegevusest siin abi pole ja ega kohalikest töötajatest ka mitte, siis viimasest päevast tuleb pigistada viimast.
Võtsime seega vastu otsuse – las keegi teine viib ja toob. Tellisime eelmisel õhtul ekskursiooni, mis lubas viia meid Pico do Aireiro tippu (hõissa!),vaatame üle Santana onnid, kulgeme läbi loorberimetsade, üle klaassildade, ehk siis – kõik, mis veel võtta annab.
Hommikul pärast rõõmsat hommikusööki ja vaadet saabus sõnum: “olge kell 9 tänaval. Giid ootab. Ja tuligi. Äkitselt ilmus nähtavale higine onu, kes hõikab “tuurile? Tulge alla, ma ei taha siia sõita, see tänav on liiga kaldu.”
Meie noogutasime. Me teame. Isegi bussid ei taha siia tulla, lasevad rahva juba kaks kurvi varem välja ja ütlevad “kõndige nüüd jala, sõbrad.”
Lippasime alla ja leidsime eest reisiseltskonna, kus meie olime ilmselgelt noorimad. Mind paigutati viimasele pingile kus õhk on äärmiselt haruldane – keegi on selle endale juba hinge tõmmanud. Õnneks, kui sõiduk liikuma hakkab, jagub ka tibake hapnikku.
Pico do Areeiro tipp. 1810 meetrit ookeani kohal. Uskumatu vaade, kui just pole pilves. Meil muidugi oli. Nägime udu, udu sees udu ja tuult, mis tahtis meid kõik mäetipust alla lükata. Isegi püha Jeesus oleks siit tagasi pööranud. Aga rahvas võttis kõik vapralt vastu – poseeriti, pildistati ja hoiti mütsist kinni nagu elu sellest sõltuks.
Muide, see tipp pole lihtsalt tipp, see on ka Madeira kuulsaimate matkaradade alguspunkt. Ainult et, täna on siin väike konks, mis kõlab kui katkine plaat: kõik rajad on suletud. Trahvid alates 250- 2500€. Meie ei tahtnud testida, kas giid on salapolitsei.
Kui tuult oli küllalt, viidi meid pisut alla Laurisilva metsa. Sisse juhatati meid nagu koera hundi karja minnes: sisenege ja tulge elusalt teiselt poolt välja. Metsa sees sai korraks isegi vaikust nautida, kuni selgus, et rada oli üllatavalt lühike. Keerasime Silviga kõrvale ja sattusime linnuvaatlusplatvormile, mis pidi olema suursugune, aga meile jäi mulje, et saime osa siil udus multifilmist ja lindudel oli see kord siesta.
Elusalt kohtumispaika jõudes leiame eest kaks söögikohta ja mõlemas ilmselgelt põhireegel: „Kui juba vetsu kasutad, osta ka midagi.“ Silvi teeb kiire jäätee-ostu, et mitte võlgu jääda aga lõpuks oleks võinud rahulikult kohvi ka nautida. Meie grupp kulges pisut erinevas temos ja ilmselgelt oli meil aega küll.
Giid ise aga tubli inimene – jagas infot nii entusiastlikult, et isegi kõige lühem lühimälu salvestas midagi. Näiteks seda, et kohalikud usuvad, et kõige parem vesi tuleb ikka loorberimetsast. Vaatamata sellele, et neil on kodus kraan, tuleb “see õige” ikkagi metsast. Pajatas elavalt loorberimetsade kasulikkusest ja eukalüpti pahategudest. Väike puiduteadus teadmiseks, et kui kui soovid maad kuivatada, istuta eukalüpt. Kui soovid, et see maa enam ei toida, istuta neid rohkem.
Klaassild mere kohal kõlab paremini kui välja näeb. Kui oled Skocjanis (Sloveenias) silda näinud, siis see siin paneb lihtsalt õlgu kehitama. Muidugi mõni arvas, et see on elumuutev kogemus aga jah, tore oli ikka.
Kui Google ütleb “Madeira”, siis pildiotsing pakub sulle kohe Santana kolmnurkseid maju. Jah, need on päriselt olemas, need Santana kolmnurksed majad – traditsioonilised, värvilised. Näeme inimesi, kes poseerivad maja ees, nagu see oleks Versailles. Meie olime seda maja juba varem pildistanud, seega võime nüüd rahus kõrvalt vaadata, kuidas rahvas ukse ees trügib. Tead, vanasti roniti pööningule väljast redelit mööda siis tänapäeval ronitakse sinna telefonikaameraga.
Santana onnide juurest viiakse meid ookeani äärde restorani. Idee hea, et kõik ikka püsti püsiksid ja infot vastu suudaksid võtta. Esimese hooga tundub koht äge – vaade, vibe, asukoht. Aga teenindus…
Minu tellitud vesi maandus üle laua ungarlastele. Silvile unustati kakao üldse tuua. Vasakul naabrile serveeriti kuum kivi, tõesti päriselt ka. Silvile aga kivikõvaks praetud kanatükke, mis väidetavalt pidid salatis head olema.
Minu supp oli nii magus, et oleks vabalt saanud magustoidu pähe pakkuda. Õnneks päästis Madeira kerge, kuid üllatavalt sidrunhapu vein olukorra – tegi kogu toidu kuidagi nauditavaks. Erilist elamust ei saanud aga vaade ookeanile on alati ilus.
Nüüd liigume edasi rummivabrikusse. Kus on rumm, seal on ka suhkruroog – loogiline. Kaks ühes, nagu hea šampoon: peseb ja palsamitab. Ainult et siin tehakse sellest joovastavat kraami, mitte juuksetooteid.
Madeira kuulsaim rummivabrik Rum 970 pole lihtsalt suvaline “kohalik naps”, vaid tõeline klaasitäis saare iseloomu. Kui sulle pakutakse 6aastat tammevaadis küpsenud jooki, siis pane tähele – neid on tehtud ainult 
266 pudelit. Maitsevat kirsi, mee, pärna, puidust tooni pidavat tundma ja kerget metsast mekki kadakaga. Aroomis kuivus, nagu novembrikuu huumor. Väärt kraam pidavat olema. Hiljem kui kaasa kingituseks suveniirpudelist jooki mekkis, kiitis selle heaks rüüpeks. Seega kui kellegil on tervet pudelit pakkuda – olen huvitatud ostmast!
Suhkruroogu kutsutakse siin saarel “valgeks kullaks” – ja seda juba 15. sajandist saadik. Tänapäeval kasvatatakse roogu käsitsi, kaljudel, terrassidel, kus vulkaaniline pinnas, meretuul ja päike kõik kampa löövad.
Ei mingit traktoriga ringi kihutamist – puhas zen värk ja seljatreening. Ning see vaev tasub end ära, sest just see õige suhkruroog paneb Madeira rummile hinge sisse.
Meie bussitäis inimesi… noh, ei saa öelda, et nad rummist elevusse oleksid sattunud. Pigem olid näod nagu siis kui ollakse lihtsalt päevasest ekskursioonimaratonist väsinud.
Nii veerebki meie rammestunud rahvas edasi paika, mis peaks tekitama tunde, et oled Porto Santol.
Päris ei teki. Aga no… pingutatud silmadega vaadates – võib-olla natuke.
Mis siin aga päriselt tore on? Ohakad. Jah, ohakad! Mitte mingid torkivad tüübid kraavis, vaid väärikad, omaette liigina säravad artišok-ohakad. Täitsa gurmeeklass. Kui kohalik Porto Santole alla jäi, siis ohakad tõstsid taset. Päeva päästjad, ausalt.
Kui rahvas on piisavalt tuulutatud ja olematud rummiaurud hakanud hajuma, võtame suuna Madeira kuulsale Cristo Rei kujule. See pandi püsti lausa neli aastat enne seda kuulsat kuju Rio de Janeiros. Ehk siis… Rio sai idee siit? Kes teab. Aga kui juba midagi ees on, siis miks mitte tagumik?.
Jõudes kohale, näitab kuju tõesti meile tagumist poolt. Mitte kiusu pärast, vaid sellepärast, et kuju ongi pööratud mere poole. Sümboliseerib avatust, rahu ja kaitset nendele, kes tulevad üle ookeani. Ju meie siis peame end turvaliselt tundma tema selja taga? Kõlab kahtlaselt, aga noh, mõte on ilus.
Ja kuju ise? 14 meetrit kõrge, olles siis see “väikseim kuju” maailmas selles žanris. Kui ookeanilt ikka keegi seda märkab, on tal kotkapilk või väga hea zoomiga kaamera. Või mõlemad.
Tõsi on see, et ainult selle kuju pärast siia ronida… noh, ei roniks. Ilmselt taipasid seda ka madeiralased, Nii leiab siitsamast veel ühe maiuspala: gondli, mis ei vii sind mäe otsast teise mäe otsa, vaid sõidab vertikaalselt alla, otse Atlandi ookeani äärde. Mitte horisontaalselt, vaid konkreetselt põhjasuunas. Mõned on kirjeldanud seda kui “maailma servale libisemist” – ja tõesti, allavaated on sellised, et isegi kõhukas reisija hakkab äkitselt turvavööd otsima.
Kui sa arvad, et gondlisõit on romantiline, siis ainult juhul, kui su partnerile meeldib karjuda. All jõudes ootab muidugi vapustav vaade ja rahulik ookean – kui sa vahepeal oma südant gondlisse ei unustanud.
Giidile tipi andmine kujuneb omamoodi põnevusetenduseks. Madeiralased ise ka väga avalikku rahaliikumist ei armasta. Nii saabki sellest hetkest väike sotsiaalne näitemäng.
Kui teistel paaridel on see lihtne – mees surub giidile kätt ja poetab samas sujuvalt mingi krõbiseva paberi kaasa –, siis meil, naisterahvastel, on see kuidagi… koomilisem. Kas peaks ülevoolavalt kallistama või mehiselt kätt suruma? Või lihtsalt öelda “see on sulle”?
Meie giid, nagu lavale astuv peaosatäitja, tõstab häält ja näitab TripAdvisori koodi, rõhutades, et “parim tasu ja reklaam on siia tagasiside jätta! – aga siis… näeb Silvit, kes hoiab näpus rahasummat. Ja hopsti – see kaob giidi taskusse nagu mustkunstniku mütsi kadunud küülik. Ei mingeid üleliigseid sõnu. Ainult vilunud liigutus. Oi maiad on nad rahale küll. Aga vähemalt teevad nad seda stiiliga. Ja ega ungarlaste suunas ta naeratust enam ei jaganud, polnud vaja mõistatada kes giidi rõõmustas ja kes mitte.
Kuid kõik ilus hakkab saama otsa. Homme on see hetk käes – tuleb seljakott taas selga vinnata ja varahommikul lennukiga mandri poole põrutada. Kahjuks hakkab lennujaamabuss oma tiiru tegema alles kell 7, aga meie peame juba enne seda õhku tõusma.
Seega tuleb esimest korda takso tellida. Või siis Bolt, sest käes ju moodsad ajad.
Teeme ettetellimise, paneme lootusrikkalt sisse õige aadressi ja kellaaja, ning jääb üle vaid loota, et takso tuleb, tuleb õigele aadressile ja õigel ajal ning oskab meid lennujaama viia, mitte näiteks mõnda banaanifarmi.
Sõrmed ristis– eks näis, kas kõik sujub. Kui sujub, saame rahulikult lahkuda. Kui ei… siis vähemalt jääb sellest hea lugu rääkida.
Ja tead ,mis me Madeirast teada saime, mida keegi kuskil eriti ei räägi, et Madeira vein ei lähe halvaks. Tõsiselt. Kui sa ei joo seda 100 aastaga ära, siis võib lapselaps lõpuni nautida. Funchali turul müüakse banaane, mis pole banaanid. Need on banaanikujulised passionid. Madeira ametlik rahvusroog espetada on šašlõkk, mis grillitakse loorberipuu oksa peal.
Kulutused:
Giidiga tuur 64€
Ettetellimisega Bolt 23.47€
Jootraha 10€ (maderias on kombeks ekskursioonidel jätta 5€ inimese kohta) restoranides 10-20% summast
Restoranis 27.50€
