Esimest korda selle reisi jooksul ei pea me hommikul jooksma. Mitte kuhugi. Isegi äratuskell jäi vait, sest kohvi lõhn tegi oma töö. Tekkis tunne, et oleme sattunud kuhugi vahepealsesse maailma – pool paradiisi, pool aiandusajakirja. Hommikuks serveeriti sooje pirukaid, aiasaaduseid ja vaadet, mille peale isegi hortensiad hakkasid kadedusest õitsema.
Ja muidugi lauanõud, mis hommikusöök see üldse on, kui taldrik pole käsitsi maalitud ja tass ei tee väikest “plõnn” heli, kui selle lauale asetad? Siin oli iga detail nii valitud, nagu keegi oleks selle eest palvetanud. Soovitame siia kindlasti ööbima tulla – kui hindad rahu, vaikust ja tõsiasja, et linn jääb vähemalt kahe karjumise kaugusele.
Meie aga plaanime veelgi vaiksemasse kohta minna.
Sõna “Nunnade org” võib tekitada kujutluspilte vaiksest kloostrist, mis kajab laulust ja rahust.
Tegelikkuses, kui sa mööda kuristiku kõrval looklevat mägiteed ülespoole rühid, oled palju lähemal karjumisele kui koraalile. Tegime asja endale keerulisemaks (nagu ikka) ja alustasime matka alt, mitte ülevalt. Hea nali ja tavakas, eks?
Kohalik matkarada lubas kolme tunni jooksul “rahulikus tempos” laskuda orgu. Meie alustasime alt ja läksime üles. Tõelised optimistid. Või noh… hetkeks tundsime end pigem nagu aegluubis liikuvad teod, kellele keegi oli mäe külge matkarajad joonistanud.
Ülesminek võttis veidi alla kahe tunni. Mõni nimetaks seda kangelaslooks, sina arvatavasti lihtsalt valeks suunavalikuks.
Kui lõpuks jõudsime raja tippu – kohta nimega Eira do Serrado –, vaatasime alla ja mõistsime, miks linnudki lendavad siin allpool. Vaade võttis hinge kinni. Mitte ainult ilust, vaid ka kergest kõrgusehirmust. All laotus org nagu rahulik maalimistund – küla keskel, majad liimitud mägede külge nagu juustuviilud fondüüs.
Eira do Serrado tähendab “mägine puhkepaik”, aga meie jaoks tähendas see eelkõige kohta, kus iga teine inimene pildistab ja iga kolmas karjatab “oo vau”.
Pärast matka vajusime sisse suvalisse söögikohta, kus meid teenindasid soliidse eas härrasmehed. Sellised, kelle teenindusmaneer võiks vabalt olla UNESCO maailmapärandis. Jah, üks neist kukutas kandiku täie nõusid maha, aga tegi seda nii väärikalt, et isegi nõud tundusid tänulikud.
Silvi muidugi teatas, et pole üldse näljane, kuid lõpuks sõime nagu inimesed, kelle sees oli taas elu. Ja nii see oligi – elu tuli tagasi ja meiega koos liikus see edasi Madeira turule.
Kui satud Funchali, ära vaata ainult ookeani ja pastel de nata’sid. Vaata üles. Madeira metallrõdud on nagu saare päevikud – seal ripub pesu, lösutab kass ja vahel kostub armudraamat. Iga rõdu sosistab midagi. See on ajalugu, millel on oma aja lugu.
Turul nägime ananass-banaani. Või banaani-ananassi. Või tegelikult Monstera deliciosa’t – vili, mis näeb välja nagu banaan, lõhnab nagu ananass ja maitseb nagu oleks keegi troopilised puuviljad blenderisse visanud koos päikeseloojangu ja hea tuju playlistiga.
Kui selle vilja toorelt suhu pistad, võib see suu limaskesta põletada. Nii et kui tunned, et suu kipitab, siis see pole armastus – see on kaltsiumoksalaat.
Öömaja kolme öö eest maksime 336€ + 12€ turistimaksu. Buss – 5.20€. Söök – 37.95€. Matk – 14km.
Elamus – hindamatu.
Ananass-banaan – võimalik rikkumine impordireeglite vastu. Aga noh, suveniir on suveniir.
