Kuigi Porto Santo ainus suurem linn Vila Baleira võib kaardil tunduda nagu pisike küla, siis meie hotell annab endast kõik, et tunneksime end nagu suurlinnas. Kahjuks mitte glamuuri mõttes, vaid pigem nagu öösel – öörahu pole isegi kontseptsioon, mida siin tunnistatakse. Inimesed kappavad öösiti mööda koridore nagu hobused, kusagil õues käib hommikuni vali arutelu. Vähemalt loodan, et see oli arutelu, mitte salajane öine improviseeritud teatrietendus, millest ilma jäime.
Hommikusöök, noh, ütleme nii, et kui varem tundus, et “rootsi laud tähendab valikut, siis seekord oli see pigem dieedituba kus teenindajad rivis, silmad naelutatud igale suupistele, mille suhu tõstad – tunne, nagu osaleks mingil hommikusöögisaates nimega “kes sööb kohaliku viineri ilma hukkamõistuta?”
Aga aitab virinast ja linna tuleb ka avastada! Esimeseks sattusime kirikusse, mida noor Kolumbus väidetavalt omaks pidas. Väärikas hoone, jah, aga sees lookleb veider kokteil traditsioonist ja popkultuurist. Näiteks mõned religioossed kujud meenutasid pigem minione ja anime-tegelasi kui pühakuid. Kui Püha Franciscus oleks elus, oleks tal kindlasti kollane keep seljas ja banaan käes.
Otse üle tee on elanud meie järgmine tuttav – Kolumbus ise. Noh, mitte isiklikult, aga tema maja on seal. Väidetavalt sai Kolumbus inspiratsiooni Ameerikasse sõitmiseks just siin, kui kuulis jutte, kuidas ookean viskab kaldale puutükke ja surnukehi – ja mõtles: “Huvitav… äkki sinna saab purjetada?”
Tänapäeval oleks see lihtne googeldamise küsimus, aga 15. sajandil pidi veidi rohkem improviseerima.
Vila Baleira linn, mis on korraga saare suurim ja ainus linn on koduks umbes 5000 inimesele. See teeb sellest Eesti mõistes umbes-täpselt… Järvakandi suuruse metropoli. Linnast saab jalgsi läbi 15 minutiga. Põhimõtteliselt võid siin ju ka isegi eksida 
Aga liiklusummikuid? Neid “ei ole”, nagu reklaamitakse. Tegelikkuses on neid piisavalt, et mõni hetk tundub, et oled sattunud tõesti megasuurde linna. Turiste jagub ning nad kõik peaaegu korraga otsustavad samal ajal minna randa. Sest noh – ookean kutsub.
Kohalik rand on kena, promenaad meelitab jalutama ja ilm… on nagu üleväsinud teismeline – tujukas. Sekund tagasi päike, nüüd vihm, siis jälle päike. Aga kui juba sadu tuli, otsustasime: miks mitte minna ujuma?
Ja ausalt öeldes – see oli päeva tipphetk. Lained olid mõnusad, vesi soe.
Silvi vahetas tublilt riided aga mina? Jätsin päevitusriided selga. Miks? Sest kunagi ju ei tea, millal ookean võib jälle kutsuda.
Lõpuks oli aeg minna tagasi “mandrile” – ehk Madeira pealinna Funchalisse. Praam…noh, täpselt nagu prognoositud: mitte kunagi õigel ajal. Aga see-eest mõnusalt loksuv. Sõime võileiva (ei, see polnud gurmee) ja jälgisime, kuidas tuled kaugelt aina lähemale tulid.
Õhtuhämaruses maandusime oma uude majutusse. Seekord on selleks suurejooneline villa. Omanikud olid videod saatnud nagu Bondi-missioonile minekuks: “ värava pult siin, peauks seal, toavõti taga… “
Meie toas on aken, mis avaneb vastu müüri. Aga ärme vingume. Näeme vähemalt banaanijuuri. Ja ausalt – pärast ookeani, vihma ja Kolumbust on müür just see, mis ajule ju sobib.
Viimane vaatus on vann. Ronin sinna koos riietega (jah, teadlikult – ära hinda enne, kui ise proovinud pole). Kui palju liiva seal riietest välja tuli? No ütleme nii, et mänguväljak võiks sellest oma liivakasti täita. Uskumatu, kuidas see kõik mu seljas oli, aga ma ei märganud?
Lihtsalt Porto Santo liiv on nagu salasõber, kes ei jäta sind kunagi üksi. Ka mitte siis, kui sa väga tahaksid.
Muuseum 4€
Kohviku külastus 4.60€
Võileib laevas 4.60€
Matkasime 10 km
