Armu me endile ei anna. Kui Madeira kõrval on saar, mille nimi on Porto Santo ja kus räägitakse kuldsetest liivarandadest nagu mingist maa-alusest saladusest, siis muidugi lähme. Pealegi, kes suudaks vastu panna võimalusele saarel, kus kõik tundub rahulikum, jalad liiva pista ja hetkeks unustada, et maailm on täis asfalti?
Pool seitse, kui teistel hommikusöök alles mõtetes, oleme ammu teel. Sadamas käib elu – esmaspäev küll, aga rahvas murdu. Ilmselt kõik on mõelnud sama: Madeira on tore, aga äkki oleks liiva natuke rohkem vaja. Praam Porto Santo võtab meid rõõmsalt vastu – baarid, kohvikud, söögikohad ja laev täis inimesi, kes loodavad, et 2,5 tunni pärast ootab ees kuldne rannaparadiis.
Laev loksub rohkem kui mõõdukalt. Küll aga ei loksu väljumine – ligi 1150 inimest pressitakse läbi ühe pisikese ukse nagu konservikarbist tuunikala. Kui lõpuks välja saame, võtavad vastu brošüüridega vehkivad teenusepakkujad. Meie ignoreerime kõike ja kõiki, sest oleme otsustanud – matkame jala. Päris randa viivad bussid on mugavatele, meie valime tee läbi mikrovetikate. Just, läbi vetikate kulgeb tee.
Sadamast lahkudes leiame endid klaastünnide vahelises maastikus. Selgub, et sattusime Buggypoweri vetikafarmi. Jah, just. Torud on täis rohelist vedelikku, mis paistab korraga kahtlaselt ja teaduspõhiselt. Vetikad kasvatatakse siin biomassi ja bioaktiivsete ühendite jaoks – teadus nimega tulevik. Kui liivarand ei kutsuks, võiksime ju hakata vetikapõllumeesteks.
Kui lõpuks randa jõuame, viskame matkasaapad “nurka” ja jalutame paljajalu. Ja siis see juhtub – Porto Santo liiv. Mitte nagu Madeiral kus liiva ei näinud ja mitte nagu igal pool mujal. See liiv siin kleepub. Mitte nii, et jääb lihtsalt varvaste vahele, vaid justkui liiv “haagib” end naha külge, jäädes sinna nagu vana sõber, kes ei taha ära minna.
Tuleb välja, et see tuleb liiva peeneteralisusest ja mineraalisisaldusest. Või vähemalt nii ütleb teadus, meie jaoks on see lihtsalt: kummaline, aga omamoodi nunnu.
Kui nälg lõpuks kallale tuleb, avastame, et restoranide reitingud on… ebaselged. Kondiitriäris lookleb järjekord õue, poes on riiulid tühjad. Parima hinnanguga sööklas maandume terassile, mis tundub lubav – kuni avastame, et tegemist on suitsulaagri ja lärmakate kohalike lemmikpaigaga. Toit maitseb kahtlaselt. Isu kaob. Kõht jääb tühjaks. Aga vähemalt on meil huvitav lugu ja mälestus.
Bussisüsteem on Porto Santo parooliga “tee ise, kuidas tahad ja ega õiget ikka ei leia”, nii et otsustame kõndida. Kõndides tuleb meelde, et vesi on oluline. Google suunab meid mingisse “toidupoodi”, mis kohapeal osutub ehituspoeks. Aga – külmik veega olemas. Ka vein olemas, aga mitte seekord.
Matkarada algab mõnusalt – kaktuste vahelt, tuulega turjas ja ootamatult olemegi teisel saarepoolel. Vaated nagu Marsilt, kõrbenud pinnas, vaikne, tühjus. Näeme tigusid, kes on õppinud ellu jääma päikeses ja tuules. Levada alguspunktini tuleb küll kõndida mööda sõiduteed, aga vaated tasuvad end ära. Ja ega seda sõiduteed keegi kasuta ka peale meie kahe hullu.
Kui lõpuks levadani jõuame, otsustab Silvi, et muidugi läheme. Mina mainin midagi pimeduse ja tagasitee kohta. Tema ei kuula. Ja õigesti teeb – rada on äge, tehniline, vaheldusrikas, ja hetkeks tekib tunne, et oleme kuskil maailma äärel, kus ainult meie liigume edasi.
Kui levada lõppeb, tuleb sama tee tagasi kõndida. Pikk, kivine, kuristikuline. Mõistame ka, et see, mida tegime, oli natuke ägedalt segane. Aga just see tunne – väsimus, vaikus, pimedus ja enda üle naermine – teebki sellest päeva ühe parima osa.
Teel tagasi, juba õhtupimeduses, jäävad tee peale Porto Santo tuuleveskid. Neid oli kunagi üle 30, nüüd alles vaid mõned. Aga isegi need vähesed mõjuvad nagu saare sümbolid – räägivad ajast, mil elu käis veel nisu ja mitte selfie ümber. Pimeduses loovad veskitiivad varjumänge ja me itsitame nagu teismelised. Küllap väsimus mõjub omamoodi.
Viimased kaks kilomeetrit majutuseni – päev on olnud pikk, kummaline, pöörane ja suurepärane.
Porto Santo kohta:
Liiv ei ole lihtsalt ilus – see sisaldab mineraale, mida kasutatakse meditsiinilises liivateraapias liigesevalu leevendamiseks.
Vetikafarm Buggypower on üks Euroopa suurimaid mikrovetikate tootmiskeskusi.
Tuuleveskid töötasid saarel aktiivselt kuni 20. sajandi keskpaigani – jahvatades nisu ja rukist.
Saar on vaid 11 km pikk ja 6 km lai – aga võimalusi eksida on rohkem kui küll.
Kõige pikem rand on 9 km – üks Euroopa pikimaid ühtlase liivaribaga randu.
Sammud: 31 km
Vesi: 1.60
Söök: 49.40
Elamused: hindamatu
Kui keegi küsib, miks Porto Santo tasub ette võtta, siis vastus on lihtne – sest see päev jääb meelde, isegi kui liiv veel nädal hiljem seljakotis krabiseb.
