Kui mõnes kohas vaalavaatlus on hooajaline luksus, siis Madeiral on see pea sama tavaline kui tuuleiil. Saarel saab vaalu ja delfiine kohata aastaringselt ning see teeb sellest sihtkohast tõelise pärli mereelamuste otsijale.
Madeira vetes võib kohata rohkem kui 20 erinevat vaala- ja delfiiniliiki, sealhulgas pilootvaalu ja – kui veab – ka maailma suurimat imetajat, sinivaala. Kuna meie olime juba nähtud nii Teravmägedel vaala saba kui ka Assooridel delfiiniparvi, ei olnud küsimustki – Madeiral tuleb ookeanile minna.
Hommikul olime esimestena hotellisööklas, kus käis vaikne, kuid tõsine söögirelvastumine väikese ruumi ja väheste pirukate üle. Kõhud täis, võtsime ette 40-minutilise jalutuskäigu kokkulepitud kohtumispaika. Reaalsuses põrkasime kokku suletud kaubanduskeskusega. Ei mingit vaalavaatlusfirmat, ei viita, ei inimest. Paar tiiru ümber kvartali, Get Your Guide vaikib, Google ei anna infot. Lõpuks leiame netiavarustes telefoninumbri, helistame ja – üllatus! – kohtumise aadress oli vahepeal muutunud. Me polnud ainsad segaduses, aga lõpp hea, kõik hea.
Paati saamiseks anti meile oranžid käepaelad ja väikese rongkäiguna marssisime sadamasse.
Kui keegi küsis, kes tahab esimesele istmereale, ei tõusnud ühtegi kätt – peale meie. Ja tasus ära! Need esikohad on parimad kohad, et laineid võtta ja delfiine tervitada. Merele kihutades nägime mitut liiki delfiine, kes hüplesid ja ukerdasid paadiga kaasa. Ligi 2,5 tundi kestis see merekarussell.
Ühel hetkel hüppas keegi üle parda – paanikaks polnud põhjust, mees oli lihtsalt võtnud teenuse – ujumise delfiinidega. Etendus missugune. Pärast mõnda aega otsisime kilpkonni ja raid, kuid leidsime hoopis Madeira vanima kaluriküla ja hulga huvitavat infot saare kohta.
Päev sai merelt hoo sisse ja Funchali avastamine võis alata. Funchali Rua de Santa Maria on midagi enamat kui lihtsalt tänav – see on vabaõhugalerii. Projekt “Arte de Portas Abertas” on muutnud selle värvikate ja fantaasiarohkete uste rajaks. Iga uks räägib oma lugu: mõni naljakas, mõni sürrealistlik, mõni lausa elulugu. Kui tuled õhtul, saad samas nautida tänaval einestamist ja pokaali kohalikku veini.
Pärast kultuuriampsu suundusime gondliga mäkke, sest isegi kõige kogenum matkahunt võib mõista, et 600 meetrit tõusu mööda asfaltlabürinti pole just ideaalne plaan. Ülal tervitas meid jahedam, udune ilm – natuke nagu Eestimaa suvi. Monte Palace Tropical Garden oli kui roheline unistus. Rohkem kui 70 000 m² troopikat, tiike, flamingosid, koi kalu ja isegi Aafrika kunstimuuseum. Jalutasime tunde, ekslesime sihilikult, imetlesime taimestikku Aasiast, Aafrikast ja Austraaliast. Tõeline maailm taimede keeles.
Kui park lõpuks suleti, algas teine seiklus – tagasitee alla. Kõigepealt mööda kuulsaid Madeira kelguradu, mis sel päeval olid tühjad. Tavaliselt libisevad siin puidust kelgud koos valges riietuses “kelgumeestega” mäest alla kuni 30 km/h. See traditsiooniline transpordiviis pärineb 19. sajandist.
Kuna kelke ei olnud ja ühistransport streikis, siis tuli teekond hotelli jala võtta. Ja see polnud lihtne. Järsud tänavad, libe asfalt ja väsinud jalad – lisaks pidev tunne, et kohe lendame kummuli. Samas oli allaminek võimalus heita pilk kohalike ellu – aedadele, lehvitavatele memmedele ja jutukatele taatidele, kes jagasid teadmata keeles midagi, ilmselt oma koera nimest ja elust.
Loojanguks jõudsime tagasi öömajja. Homme ootab varane äratus ja uus seiklus, sest hommikusöök tuleb seljakotis. Aga nii peabki – Madeira pole koht, kus passitakse. Siin elatakse. Ja seigeldakse.
Madeira ümbruses elab rohkem vaala- ja delfiiniliike kui paljudes maailma ookeanialadel – kaasa arvatud sinivaal, maailma suurim imetaja. Madeira kelgud ei vaja lund – nad libisevad asfaldil ja seda on tehtud juba üle 150 aasta! Monte Palace aias kasvab üle 100 000 taime, sealhulgas haruldased orhideed, palmid ja taimed Madeira looduslikest laurissilva metsadest.
Vaalavaatlus 96€, Gondel 29.00, botaanikaaed 30.00, söök botaanikaaias 37.80, Pina Colada ananassis 15.00, käidud 23km
