Laupäev Madeiral tähendab, et Porto Monizi rahulikku laineloksu asendab turistivoog, mis ajaks ka mõõdukalt introvertse vulkaani närviliselt tossama.
Meie jaoks tähendas see, et tuli langetada tähtis otsus – kas jääda siia päikese ja ookeanikaladega silmsidet jagama või lahkuda ja otsida uusi seiklusi. Otsustasime minna. Vähemalt teoorias tundus mõistlik.
Valikuks lõunane buss, mis teeb väikese kõrvalepõike kogu saare südamikku (loe: 50 kilomeetrit kahe tunni ja kolme okserefleksi jagu), või õhtune “otsebuss”, mis külastab rohkem külasid kui kohalik postiljon. Lõpuks jäi peale lõunane buss. Vist polnud õige otsus ja serpentiin serpentiini otsa, nagu oleks sattunud mägise karaoke versiooni lõputusse refrääni. Buss täis, õhku pole. Keha higistab, süda pahaks läinud, vaim nõuab päästmist.
Madeira on Euroopa kõige mägisem saar – üle 90% territooriumist asub üle 500 meetri kõrgusel. See tähendab, et kõik teed on nagu jooneharjutused seitsmeklassi mägironijate eksamil.
Etenduse parim kõrvalosatäitja oli kahtlemata kohalik memmeke, kes maandus meie kõrvale ning vestles vabalt kuues keeles. Tema ainus keeleline kahetsus oli, et ei räägi eesti keelt. Kusjuures, proua kasvatab Madeiral mett – ja kui juba mesinikel on keeletaju, siis on saar tõesti täis üllatusi.
Lõpuks saabus hetk, mil isegi karastunud reisijuhid tunneksid vajadust evakueeruda. Valisime suvalise peatuse, mis tundus majutusele piisavalt lähedal ja samas mitte täiesti vertikaalne. Järgnes rännak kuumuses mäkke, mis meenutas treeningut Tour de France’i eelviimasel etapil.
Hotelli leidmine oli nagu vanas seiklusfilmis – salauks eramajade vahel, keegi sosistab “mine veel edasi” ja lõpuks: voilaa! Avanes palee. Või noh, ilus suur majutus, mille omanik liikus treppidel meie ees nii kiiresti, et hakkasime kahtlustama, et küllap ta töötab nädalavahetustel ka mägironemistreenerina.
Funchali linn ulatub nullist üle 800 meetri kõrgusele. Jah, see on justkui linn, mis mõtles, et “äkki ehitaks natuke taeva poole ka”.
Tuba on pisike, armas, rõduga otse ookeanile. Bassein oli ka, aga avatud vaid kellaaegadel, mil inimesed kas magavad või ronivad mööda levadasid. Nii me sinna ei jõudnudki.
Õhtul otsustasime jalgu sirutada ja suundusime linna levadale. See polnud tavaline mägine levada – ei, see oli linna-levada, mis jooksis läbi hoovide, banaanisalude ja betoonseinade vahel, millel kroonisid okastraadid. Kas see oli turvameede või kunstiprojekt, jäi arusaamatuks, aga tunne oli nagu oleks jalutama lastud linnulaulust hooliv vang.
Levadad on UNESCO kaitse all olevad kastmiskanalid, mida on Madeiral kokku ligi 2000 kilomeetrit. Nende kaudu liigub mitte ainult vesi (kusjuures vanasti töötasid spetsiaalsed levada sulgejad ja avajad, et kõikides külades oleks phtmoodi vett) vaid ka turistid – ja vahel koerad. Väga väga hoolimatud koerad või siis peremehed koertel kes koristada siinmail ei viitsi.
Kui oleme ookeani ääres all tagasi, premeerime end kohalike pirukatega, mis on midagi taskuformaadis kaloripommi ja vanavanemate retsepti vahepealset. Ookeani ääres jalutamine, taustaks loksuv Atlandi ookean ja lõputu kohalike jutuvadin, mõjub terapeutiliselt. Kuigi Fanal jäi nägemata, tundub, et olime saanud täiesti omaette ja väga tõelise Madeira-elamuse. Tundub, et seiklus tuleb ikka siis, kui kaardil sirget joont ei ole.
Homme? Homme on meil juba midagi õige põnevat plaanis 
Bussipilet 5.20€
Pirukad 5.40€
Matk 12km
Hotell 2ööd 156€
