Kuigi hotellihommikusöök on endiselt stiilis “kõht saab täis, aga elamus jääb vahele”, on meil üks päästja – puuviljad. Neid sööme nii, naa ja kolmandat moodi ka, sest kui elu pakub sulle Madeiral banaani ja teisi häid puuvilju, siis ära hakka nurisema. Las kuivad kuivikud jäävad lauale näituseks ning las kohv meenutab sütt – meil on kohalik banaan ja see päästab päeva!
Päeva, mis pidi algama matkamisega, aga lõppes alguses sellega, et me ei teadnud, mida teha. Fanalile ei pääse. Levadad suletud. Infot pole. Ainult turismipunkt, kus tuttav töötaja, kes tervitab meid samasuguse entusiasmiga nagu näeks midagi, mida näha üldse ei taha.
Seekord ei lase me end aga ära hirmutada. Nõuame konkreetselt: mida saab siin teha ilma taksota? Ja oh seda nägu – kui mainisime, et eile juba väikese “seaduslikkuse piiril” levada ära kõndisime, jäi tädi hetkeks täiesti vait. Võib-olla jooksis tal sees mingi turismitšekiprotokoll kokku.
Aga nagu muinasjutus – välja võlub ta järsku bussigraafiku. Justkui poleks ta seda varem märganud, kuigi ilmselt istus selle peal. Selgub, et kuskile saab ikka minna ka jala ja ühistranspordiga. Buss? Kohe tulemas ning meie igati hüppevalmis.
Tegelikult bussijuhid on siin täiesti omaette nähtus. Mõni pidurdab igas kurvis nagu väikelaps esimest korda jalgrattaga sõites, mõni laseb allamäge nii, et bussi tagaosa jõuab enne kohale kui esiosa. Meie tänane juht? Rahulik, aga otsekohene– Via Rápida kaudu otse naaberkülla. Täname õnne ja liigume Sao Vicente turismiputka poole.
Putka? Loomulikult kinni. Tõenäoliselt käis töötaja lõunal, kodus pesemas või kartulit võtmas. Mis meil ikka, istume ookeani äärde. Imeline juga mäe küljel teele langemas? Noh, pigem selline “praegu pole hooaeg” nire, aga kosed on kosed. Autoautos kinni maantee aga see eest on ookeanis kalad ja krabid läbipaistvas vees, mis annavad oma nüansi teele.
Sao Vicente ise on väga ilus koht. Mäed, ookean, kivikirikud ja loorberimetsade lopsakus. Kuulus oma laavatunnelite poolest, kuigi need on hetkel suletud – pool aastat kestva remondi tõttu. Tere tulemast! Kui kõik muu on kinni, jääb meile lõpuks kirikutorn.
Turismitöötaja, seekord pisut rohkem huvitatud (või paremini koolitatud?), juhatab meid tõesti kirikutorni poole kuid annab teada, et siit oleks saanud ka Fanal levadale, lihtsalt täna ei jõua ajaliselt edasi-tagasi.Tore, oleks teadnud, aitäh Porto Moniz tädi!
Ega midagi, võtame google maps poolt pakutud Levada dos Cardaisi suunas. Kaardil näeb see paljulubav. Tegelikkuses – pigem allakäigu näidis. Põõsasse kasvanud rada, kuhu turistid on ehitanud omamoodi välikäimla. Kuskil peaks silt “siit algab pettumus” üleval rippuma. Keerame tagasi.
Uus katse, kirikutorni poole. Tõusu ei ole palju – numbriliselt. Füüsiliselt on tunne nagu trepimasinal pärast jõusaali. Kas kuumus, emotsioonid või lihtsalt teeäärne tolm teeb oma töö, aga kohale jõudes pole me päris kindlad, kas tahame vaadet nautida või sinna lihtsalt pikali kukkuda.
Capela de Nossa Senhora de Fátima seisab seal ikka – tagasihoidlik, ent väärikas, justkui jumalik teeviit pilvede ja maa vahel. Kell lööb, linnud laulavad ja meie, matkajad, mõtleme, kas see ongi Madeiral see vaikuse hetk. Tundub küll.
Aga nagu ikka – uudishimu on tore. Ja mis me leiame? Levada! Mitte mingi varjule vajunud kraav, vaid päris levada, korralik rada, mägede, viinamarjapõldude ja lausa džungli moodi võpsikuga. Kuidas see meie kaardil ei olnud? Müstika.
Tunne on, nagu oleks avastanud uue mandri. Ainult et mandrile pääsemisega tuleb hiljem ka sealt kuidagi alla saada. Kella vaadates ja joogipudelit õõnsaks raputades hakkame muretsema. Õnneks – mälu teeb oma töö ja meenub: nägime enne mingit treppi. Astume sealt. Vastu tulevad kohalikud aiamaa pidajad. Läbi nende väikeste lapikeste ja kõverate radade poeme linna tagasi.
Preemia? Madeira meekook. Rammus, piparkoogilik, ja mee asemel suhkrusiirup, aga maitsev. Ajalugu räägib, et tegemist on sajandeid vanuse retseptiga ja ajalugude vastu pole meil miskit.
Buss? Tuli varem. Imekombel kogemata jõudsime. Bussijuht? Alguses kihutas, siis keeras nurgal seisma ja kadus. Kakskümmend minutit olime teadmatuses, kas oleme vales bussis, vales külas või vales dimensioonis. Aga peagi maanduvad tuttavad näod – seljakotituristid Funchalist. Me oleme vist siiski õigel teel.Ja, nad ka Porto Monizi teel.
Kui lõpuks jälle Porto Monizis maandume, on just päikeseloojang – see kuulus Madeira päikese lahkumisetendus, mille ilu üle ei vaidle keegi. Kas see oli kõige ilusam? Meie jaoks hetkel küll, sest me jõudsime õigel ajal, õigesse kohta, õiges olekus.
Õhtul rõdul, teetass käes, lind kuskil puu otsas karjumas nagu katkine alarmkell – see kõik on osa sellest suurest imelisest segasummast nimega Madeira. Ja päev, mis algas küsimusega “mida teha?”, lõppes vastusega “kõike”.
Hinnad kahele
Bussipilet naaberkülla edasi tagasi 10.40
Vesi 2.00
Madeira meekook koos kohvi/teega 15.00
Kirikus küünlad 2.00
Matkasime 19km
