unchal – Porto Moniz 16.juuli 2025
Tõsiasi, et Madeiral liigub ühistransport mõnevõrra teistmoodi kui mandrimaal, sai meile ruttu selgeks. Funchalis – jah, bussid vuravad nagu sipelgad suhkru ümber. Aga väljaspool pealinna… noh, ütleme nii, et infoühiskonda pole siinkandis veel täiel määral jõutud. Bussid küll on, aga infot nende kohta peab välja nõiduma. Infopunktis saab pigem kehakeeleloengut kui sõiduplaani: “Mine võta takso” on ainus tõlge, mis kaarditaolise eseme saatel antakse.
Aga me oleme ju Eesti matkajad, mitte loobujad. Selgub, et Porto Monizisse läheb tõepoolest buss number 139 – paar korda päevas, pilet 2.60 eurot ja sõiduaeg umbes kolm tundi. Kui sul veab ja bussile on lisatud silt „Via Rápida“, vurab see otse läbi tunnelite ja säästad aega. Aga meie – ilmselgelt romantikud – tahtsime ikka igast külakesest läbi veereda, et elu näha.
Hotellihommikusöök? Klassika. Suure tõenäosusega on see toit välja mõeldud eesmärgiga: “söödav, aga mitte meeldejääv.” Kohalikud banaanid on erand – vapustavalt maitsvad. Neid võiks süüa ämbrite kaupa. Keedumuna – tubli. Lihalaadne toode – mõtleks. Kiivi – no kui sul on lõikelaud ja haamer, siis võib proovida. Kohv? No sellega harjub, umbes nagu lumesulavee maitsega matkajookidega.
Bussipeatuse leidmine? Väike jaht Funchali tänavatel. Mingeid tähiseid pole, GPS püüab ennast hängida, ja lõpuks selgub, et peatus ongi otse infopunkti kõrval. Noormees akna taga ei vaata kordagi üles, kuid sisistab lakooniliselt: “139 siit.
Bussi ootamine on omaette kultuuriline tegevus – siin võib buss tulla tund varem, tund hiljem või siis millalgi, kui sa juba alla andnud oled. Rahvas koguneb ja silmad õpivad kiiresti eristama turiste ja kohalikke. Mis veelgi armsam – kogu saarel olles näed korduvalt samu nägusid. Tere-tere, justkui oleks vana klassikokkutulek.
Ja siis – sõit. Bussijuht on nähtavasti endine ralliäss. Kitsad serpentiinid, kurvid, mille peal füüsika vaikib ja reisijad pigistavad silmad kinni, sest loota saab ainult… noh, lootusele.
Aga Porto Moniz – me oleme kohal! See tilluke asula on kuulus looduslike basseinide poolest, mis on vulkaanilise kivimi vahele vormunud nagu kunstniku töö. Meie kahjuks ujuma ei jõudnud, sest päev sujus… noh, meie moodi. Kaljud kõrguvad ümberringi ja väljapääsu pole – mis on imeline, kui sa ei taha kuhugi minna.
Nälg murdis, istusime sööma. Menüüs kala banaani ja granadillikastmega. Jah, tõesti. Ja see toimis! Kala, mis vaatas sulle taldrikult vastu nagu ei usuks isegi, kui hästi ta maitseb. Kalasõbrad – see on teie hetk.
Meie majutus oli esimesel korrusel, hoovipoolses osas, rõduga – ja see rõdu oli omaette maailm. Õhtuti istusime seal, vaatasime mägesid ja kuulasime mingit eriti tragikoomilist lindu, kelle repertuaar võinuks vabalt saada YouTube’i hiti staatuse. Meil oli tunne, et lind kas üritab meid veenda maailmalõpus või on lihtsalt väga enesekindel stand-up koomik.
Aga meie eesmärk – Fanal! Läheme turismiinfosse uurima homse matka kohta. Töötahteline töötaja? Eksisteerib vaid legendides. Vaatab meid, nagu me oleks tulnud paluma Neitsi Maarja ilmumist. “Ei saa,” “Levadad on suletud,” “Võtke takso.” Siis aga muuseas – ja ilmselt veidi kahju tundes – joonistab kaardile ühe “mitteametliku” levada.
Kogu linnake on umbes kümne minutiga läbi jalutatud, seega suundume vaateplatvormile. Tõus? Otse vertikaali. Mäekalle, mille peal isegi mägiveised hüüaksid “aitäh, ei!” Aga nagu korralikud matkakohuslased, pressime üles. Vaade on ilus, jalad valutavad ja päike hakkab loojuma.
Siis märkame läheduses nii 3 km kaugusel sedasamust “mitteametlikku” levadat. Päike loojub, joogid jäid tuppa, telefon nutab akut – klassikaline algus millegi põneva jaoks. Ja siis, nagu inglite kingitus: keset metsa, tee ääres, baar. Jah, baar! Perenaine ei räägi ühtegi teadaolevat keelt, aga me saame elektrit ja külma limonaadi. Elu on ilus. Kaks eurot maksime selle õnne eest. Täpselt kaks.
Levada, millele suundusime, oli nagu unenägu: salapärane, pilvine, ürgne. Umbes poolel teel sulges
silt “LEVADA SULETUD,” aga mis nägime enne seda – see oli juba kogu reisi väärt. Puud, mida kasvab ainult Madeiral. Pilved, mis mähivad maailma ümber nagu salapärane loor. Hetk, mil aeg kaob ja ainult sammud kõlavad.
Tagasitee oli pime, allamäge, ja uskuge või mitte – raskem kui ülesminek. Jalad karjusid, pimedus sosistas, ja kui üks eriti entusiastlik kajakas lasi välja heli, mis kõlas nagu ketassaag ja uksepiiksumasina vahepealne laps, olime veendunud, et oleme sattunud Linnu humoorikasse režiisse.
Õhtu lõpuks jõudsime tuppa, rõdule, oma lind-naabriga. See päev… see oli Madeira. Kaootiline, kummaline, natuke absurdne – ja täiesti imeline.
Matk üles-alla 14.5 km
Bussipilet pealinnas Porto Moniz 5.20 kahele kokku
Toit: kalapraad 15€, kann veini 6€, vesi 3€
Mägedes liminaad 2€
Hotell kaks ööd hommikusöökidega kahele 259.20€
