Aasta kaua planeeritud matk Madeirale sai tegelikult hoo sisse juba siis, kui eelmisel aastal Assoridel saime tunda, mida tähendab ookeanisaare võlu. Kui oled kord Sao Migueli metsadesse ära armunud, siis hakkab mõte kummitama – mis siis, kui Madeira on veelgi vägevam? No nii vägev, et paneb Assorid taskusse ja keerab luku ka peale?
Hakkasimegi usinasti raha koguma nagu vanakooli säästuprogrammis: vähem raiskamist, rohkem kassasse lisamist. Lennupiletid ostsime – loomulikult hinnaga, mis pani hinge natuke nutma ja pangakaardil PIN-koodi värisema. Aga kui see kauaoodatud 15. juuli lõpuks kätte jõudis, oli kõik andestatud. Hotellid pool aastat varem bronnitud, mis tegelikult vahel kolmekordselt parema hinna meile andsid.
Alustasime Tallinn–Riia hilisõhtuse lennuga. Meie vahepeatuseks sai taaskord see üdini praktiline Riia lennujaama lähistel asuv hostel, kus tualett ja dušš asuvad strateegilises kauguses – nimelt koridoris. Ei mingit luksust, aga vähemalt oli puhas ja keegi ei norskand nagu kettasaag. Meie seiklus oli alanud.
Riia lennujaamas sõime hommikusööki (kahele kokku – kohvi ja võileib) ja suundusime oma elu esimesele lennule Rumeenia lennufirmaga – lend ise oli umbes sama huvitav kui kuiv kuivatuspaber. Aga kui Porto meile oma sooja suvetervituse vastu lajatas, siis olime kohe meeleolus, et nüüd hakkab pihta!
Ja otse lennujaama vetsus – sest kus mujal? – kohtame tuttavat Maritit. Tõsi mis tõsi, maailm on väiksem kui lennuki istmeruum.
Kuna Madeira lend oli alles õhtul, otsustasime Portosse minna. Kasulik teada sulle: Porto metroopiletit ostes võib masin kaardimakse võimalust küll vilgutada, aga reaalsuses tahab ta ainult sularaha. Meie puhul lõppes see sularahavajadusega. Edasi-tagasi pilet maksab 5.10 eurot ja sõit kestab pool tundi – pole paha, kui just ei plaani jänest mängida, sest kontrolörid seal ei maga ja sina oled siga (noh, portugalis on kõik rongi ja metroogakihutajad sead)
Porto ise on ikka Porto – palav, rahvarohke ja täiesti elus. Turult sai 3-eurose puuviljamahla (vedel vitamiinipomm kulus hästi ära) ja jõe ääres veetsime aega suupistetega. Vahepeal pildistasime ka prügijänest – eks igaühel on oma reisihetked, mis jäävad meelde.
Tagasiteel lennujaama jäi silma veider joogivee täitmise punkt lennujaamas: kaks masinat, kuus kraani ja tõeliselt pisike nurgake, kuhu mahub heal juhul kaks inimest. Tõeline logistikasaavutus.
Teine kummalisus – lennuvärava info. Kõigepealt öeldakse, et info ilmub kell see ja see, aga sellel kellal on ekraanil juba “Final Call.” Tulemus? Tõeline “Home Alone” hetkevariant Porto moodi. Vudisime, mitte ei kõndinud.
Aga lõpuks – lennuk, ookeanialune õhk ja meie. Enne maandumist teatatakse, et tingimused on ideaalsed. Imeline – eriti arvestades, et Madeira lennujaam on kuulus oma “kas me maandume või ei maandu” lotoga ning lausega, et euroopa ohtlikuim lennurada. Seekord võitsime. Kui Madeirat pilvede vahelt nägime, nägi see välja nagu parooliga postkaart: ainult valitutele.
Lennujaamast Funchalisse viib meid buss hinnaga 12.80 eurot ja rõõmsa juhiga, kes jagab peatuste nimetusi nagu matkajuht. Meie peatus – number kuus. Astume maha ja… ohoo. Vanalinn, kus rahvahulkade tihedus konkureerib ainult jaanitule järjekorraga. Teeme paar tiiru ümber enda, et veenduda, et oleme tõesti kohal.
Hotell – Catedral. Pluss: asukoht. Miinus: kõik muu. Vastuvõtus on härra, kes võiks vabalt olla põgenemas inimeste eest, ja meie tuba näeb välja nagu see oleks viimati remonti näinud euro tuleku ajal. Aken avanes otse öise tänavamelu peale, kuid kuna olime zombid, siis magasime ikka hästi.
Ja nii saigi tee Madeirale õigupoolest alguse – läbi kraanikitsikuse, prügijänese ja Porto rütmide. Edasi saab minna ainult kõrgemale. Või vähemalt mägedesse.
Lennupilet: väga Kallis
Hostel Riias kahele: 58.20€
Hommikusöök Riias: 17.20€
Metroo Portos: 10.20€
Mahl: 5.00€
Bussipilet: 12.80€
