Mõned kutsed on lihtsalt liiga erilised, et neist keelduda. Kui Sloveeniast saabub kutse 50. sünnipäevale – ja seda lausa pool aastat ette – siis tead, et ees ootab midagi enamat kui lihtsalt reis. Meie lubasime kohe: ükskõik, mis tuleb, nendel kuupäevadel oleme kohal. Ning nii sai alguse üks reis, millest sai elu peatükk.
Töö ja lõbu – ideaalne tasakaal Selle seikluse võlu seisneski selles, et töö ei jäänud maha – see tuli kaasa. Me ei peatunud lihtsalt hotellides ega läinud ainult vaatamisväärsusi „linnukestega“ läbima. Me elasime. Vahel katkestasime tööpäeva jalutuskäiguga viinaväljal, mõnel õhtul istusime Unesco pärandkultuuri külas kivitreppidel, veiniklaasid käes. Iga päev oli päris.
Vipavski Križ – see Sloveenia tilluke linnake, kus ööbisime – oli justkui ajamasin. Kitsad tänavad, vaikus, mis ei olnud tühjus, vaid rahu. Ühel päeval jalutasime jäätunud metsas, teisel päikese käes Koperi viinamarjaväljadel. Kõik see kulmineerus sünnipäevaga, mis oli ehe, südamlik ja elurõõmust tulvil. Sloveenial on oma rütm – ja selle järgi tasub elada.
Bielefeld – linn, mida pole… või siiski? Edasi viis tee Saksamaale. Bielefeldi – linna, mille olemasolu üle on naljatatud aastaid. Meie kinnitame: Bielefeld on täiesti olemas. Paar tööpäeva, mõned uudsed tutvused ja avastused, mis tõestasid, et ka väikestel linnadel on palju öelda. Ja et mõnikord on just seal kõige rahulikum olla.
Seiklus neljakesi – Della ja Ranno liituvadKui lennukilt astusid maha Della ja Ranno, muutus rütm. Reis sai uue hoo – neljakesi liikuda, jagada toiduelamusi ja nalju, on midagi, mis muudab iga päeva suuremaks. Koos suundusime Berliini, kus meid ootas ees nii mõndagi… üllatavat.
Kõige jõledamate toitude muuseum – ja meie nimed tahvlil. Berliin ei lase kunagi igavleda. Üks ehedamaid kogemusi oli Disgusting Food Museum, kus panime end päriselt proovile. Jah, me tõesti proovisime ära need „maailma kõige jubedamad toidud“ – ja meie nimed on nüüd muuseumi seinatahvlil. Väike, ent väärikas saavutus. Samal ajal nautisid Della ja Ranno Berliini loomaaeda ja tõid sealt kaasa laia naeratuse.
Järgmisel hommikul tähistasime Della sünnipäeva. Õhupallid, tort hotellis ja seejärel päev, mis viis meid läbi õhupallimuuseumi kuni Tropical Islandini – sisetroopikasse, kus veetsime lõõgastava pärastlõuna palmi all ja soojas vees. See oli nagu väike puhkus keset reisi.
Viimane peatus – Poola. Seal ootas meid väärikas õhtusöök: hea toit, rahulik tempo, jutud, mis tõmbasid kogu reisi kokku. See oli see hetk, mil tead, et oled kogenud midagi olulist.
Elu, mis mahub kohvrisse. See ei olnud lihtsalt reis. See oli elu väikestes osades – töö ja puhkus, linn ja loodus, sünnipäevad ja jalutuskäigud, uued tutvused ja vanad sõbrad. See oli üks peatükk, mis sai jagatud, läbitud ja jääb nüüd alles – mälestustes, fotodes ja lugudes. Ning see on just see, mille nimel tasub reisida.
