Kui mõtled Sardiiniale, oled justkui tegemas suurepärast valikut – Vahemere saar, mis lubab nii sinist merd kui karmi mägist ilu. Just nii meiegi mõtlesime. Mõtlesime, et Sardiinia pole ainult kuum liiv ja rannarätid, vaid metsik, avastamist väärt loodus – karm, ehedalt mägine ja hingematvalt kaunis.
Aga siis me sinna jõudsime.
Tõsi on see, et Sardiinias on imeilusad rannad. Kristallselge vesi, valge liiv, postkaardiväärilised vaated. Kuid matkaja jaoks jäi midagi vajaka. Mägede metsikus jäi tihti kättesaamatuks – rajad olid kas halvasti tähistatud või üldse kadunud, ligipääs paljudele looduskaunitele kohtadele piirdus autoteedega või nõudis keerukat logistikat.
Nii et kui otsid lõõgastavat rannapuhkust, on Sardiinia ideaalne. Kui aga südames kutsub metsik seiklus ja jalad sügelevad matkasaabastes, siis tasub ootused hoolikalt läbi mõelda.
Kui flamingod ja liivarannad on tõesti imelised siis milles me pettusime oli Sardiinia söök. Ütleme, et kõrvalsaarel oli toit imeline kuid maa ise tohutu prügisse mattunud saareke siis Sardiinia on täpselt vastupidi. Üks kohutavamaid toidukogemusi oli karvane hobusesteik, mis ajas söögiisu ära kõigil kõrvalolijal.
Alati püüame tutvuda kohaliku arhitektuuriga ja ajalooga ning saime osaks nii ühest kui teisest. Ka haiglasse tegime asja ning saime teada, et kui turist Sardiinias kiirabiga ära veetakse – ei pea ta kogu uuringute jne eest sentigi tasuma. Aga see eest satud aega, mis oli nii 40 aastat tagasi…
Matkajatele on siin aga tiba keeruline sest häid matkaradu pole ning autoteel kihutavate turistidega seigelda pole mõnus.
Pull Pundi Insta storys on kõik pildis olemas.
Aitäh Kairit, Rando, Ragnar, Katrin, meil oli tore seiklus
