7.aprill Furnas
Meie majas kummitab. Päris ausalt või siis on need kohalikud prussakad. Need pidavat tahtma ainult ööseti tuppa ronida, et otsida järglastele pesapaika. Räägitakse, et nad pole meeldivad kuid inimesele täitsa ohutud. Inimese toitu ka ei himustavat. Üldse on Assoorid koht kus pole mürgiseid liike ja vereimejaid. Ei sääski, puuke, kaane…
Imeline paik elamiseks ju!
Lisaks kõikidele õuehäältele on tegelikult siin maruvahva ärgata. Pooliku sabaga kass uksel tuleb tere ütlema, naabri kukk on uhke päeva alguse üle ning kana tundub olevat munemisega hädas. Kirikukellad kah korraks annavad endast märku. On aeg ärgata. Ja kui on ootamas lõhnav kohalik ananass, siis energiast puudu ei jää.
Ananass on mahlane, maitselt ei ole ülimagus kuid iga suutäis on värskendav. Kusjuures ei muuda suud hellaks nagu kipub juhtuma ananassi süües. Pead anda ei saa, sest kõike me ära ei söönud.
Assoori ananasse kasvatatakse kasvuhoonetes ning istutusest saagini kulub tervelt 2 aastat. Meie junsu sai alguse siis kui lõpetasime enda VF matkaraja Šotimaal 2022! Mõelda vaid! Seda enam naudime igat suutäit.
Ilm õues on kõige soojem, meie siin viibimise ajal aga paraku pigem sompus ja pole vaja öeldagi, et vihma antakse ka. Rohkem kui eile.
Ja miks peaks matkarajale minema otse kui saab ringi. Ütleme tere naabrikoerale ning silma hakkab tänavatel suured kotid, mis on täis kuusevõrseid. Ju siis mingi koristuspäev või on kogu küla võtnud ette korraga hekilõikamise, katusepuhastamise. Pikalt pead ei murra selle üle ja tass kohvi teeb meele veelgi rõõmsamaks.
Tore, et teele jääb Furnase see osa, kuhu veel jõudnud pole, ning uhkusega võime öelda, et külake, või siis linnake on tehtud. Tehtud aga pole ülesmäge minek. Tee on libe ja no on ikka väga järsk. Tegemist on autoteega ja ma ei tea kuidas nad sellel teel sõidavad. Aga sõidavad, ise nägime.
Kuid teest ja teele tekkinud takistuste ületamisest ei taha jutustada vaid kuhu me omadega jõudsime. Järv on muidugi ilus ja kalad löövad sulpsu. Tegemist on siin korralike poistega ja iga “kalalend” üllatab meid südamest. Treenitud kalad vist, sest õhulennud on kõrged ja nii kui kaamera välja võtad on nad nõuks võtnud ühispuhkamise.
Järve kaldal asub mahajäetud kirik “Võitude jumalaema kabel”, mille lasi härra Canto oma naisele ehitada, kes peale rasket haigust suri ning kuhu maeti härra peale surma samuti. Kirik näeb pisut tontlik välja, millele annab oma osa veel kõrval asuv roosa maja.
See lopsakas loodus meie matkateel aga on väärt omaette peatükki. Eesti keeles lihtsalt pole piisavalt sõnavara selleks. Lihtsalt kõik on midagi sellist, mida unenäos ka näha ei oska. Muide Assooridel on hunnik endeemilisi taimi, mida mujal maailmas pole, no ütle kuidas siis kirjeldada mida sa näed?
Aga mida me näeme ühel hetkel on podisev termaalvee ala (köök) kus siis süüa tehakse. Ikka seda kuulsat hautist cozidot. Meie mõistes ühepajatoit, mis on kuumas vees hautatud 5-7 tundi. Korralik roog sisaldab ikka liha, kana, verivorste, juurikaid ning Furnase kõik restoranid käivad oma cozidot siin valmistamas.
Võtame meiegi ühe hautise ja termaalvees keedetud muna. On küll kallis roog aga väga maitsev. Ports ise on mõeldud vist kogu külale. Meid aitas üks kohalik kass. Usume, et tal on täna kõht täitsa täis. Meil küll.
Üllatuseks avastame siinsamas pargi, millel uhked trellist uksed ees ja kus piletiautomaat külastaja viipekaarti ootamas. Pargi enda kaarti uurides tundub see selline lihtne – 500m sinna ja 250m tänna ning selle eest 10€?
Sellises kohas tuleb mõelda aga pisut teisiti. Ikka 3D soovitavalt. Uhhh ütleme- 500m üles ja siis alla aga see kõik on seda väärt. Kohati tunneme endid siin kui kääbused ja samas võiks kohe teele jääda dinosaurused. Sekka miskit Avatarist ja Shrekist. Rääkimata koskedest ja mahajäetud suvemajast ning metsas ringihulkuvatest kukkedest ja kanast. Põneva ajalooga maja, härra Canto elutöö…
Kaotasime täieliku ajataju. Oleks ujumisriided kaasas olnud, et tünnisaunas soojas vees liguneda siis ma ei tea, mis kell me sealt oleksime märganud kodutee ette võtta
Aga tõsiasi oli, et vahepeal oli park kinni pandud. Raudtrellid piletit piiksutades laseb kenast välja, ometi oskasime sinna vahele kinni jääda. Püüa aparaadile uuesti piletit näidata. Saime hakkama ja avastame, et ka suur värav on ees…uh õnneks tundub unistajaid varemgi siin pargis olnud olevat sest kiri seinal õpetab kuidas välja pääseda…ja nii me koduteed alustasime. Ikka mööda teed kodukülla välja.
Tuttavatel tänavatel aga avastame koristuspoisse kes lükkavad kokku kuusevõrseid ja lilleõisi. Tuli välja, et täna oli Furnases kõige iidsem kiriklik traditsioon, mil tänavatele tehakse kuusevõrsetest vaip, millel lillemustrid sees. Püha isa ja jüngrid ning puhkpilliorkester ja külarahvas mööda looduslikku vaipa käivad külastamas haigeid. Kohalikud skaudid kingivad omakorda “miskit” ning püha isa pühitseb antud maja. Täna selliseid kohti kokku 16. Lisaks kõigele, lastakse ka ilutulestikku. Vot millised vanad kombed siinmail.
Muide, naabersaarel oli täna kerge maavärin. 2 magnituuti.
Ja ongi meie Furnases aeg otsas. Pakime asju ja homme alustame uute seiklustega. Kindlasti oleks siin veel ning südamesse see koht puges.
Kulutused:
Hommikukohv 3.20€ kahele kokku
Lõunasöök: 30.50€ kahele kokku
Park: 20.00€ kahele kokku
Käidud: 28387 sammu
Kokkuvõtte tegi: Katrin
