Avatud talude nädalavahetus andis jälle ühe meeleoluka põhjuse Eesti siseturismi kasuks. Ja kuhu me sel korral sattusime? Nimekiri on kirju: seenefarm, Murumuna talu, Tammsaare väljad, Paide vanavara muuseum… Igal kohal oma nägu ja lugu.
Lõunapaus leidis aset Jaani tares Järvamaal – mõnus, kodune söögikoht, kus sai keha kinnitada enne õhtust siirdumist Rava mõisa.
Ja siit algas taas seiklus omaette.
Rava mõisa ööbimine oli… ehe. Kui mõni koht on „ajast ja arust“, siis see mõis ei tee saladust, et ta päriselt ajast tulebki. Kõik detailid – nagisevad põrandad, raske mööbel, ja loomulikult see klassikaline „riidekapina“ maskeeritud tualett – viisid mõtted otse minevikku. Nii autentne, et ei saanudki otsustada, kas naerda või imetleda.
Hommikusöök pakkus samuti elamuse: sügavkülmast tulnud sardellid, mis olid keevasse vette pistetud otse jääseisundist. Tulemuseks vedelad sisud ja maitseelamus, mis ilmselt jääb kauemaks meelde, kui esialgu arvasime. Terve mõis mõjus natuke õnnetult – nagu ootaks ta, et keegi talle elu tagasi annaks. Aga eks igal majal ole oma ajalugu ja iga omaniku valik peegeldab midagi sügavamat.
Pühapäev viis meid edasi Puhta Vee parki, kus sai loodust nautida ja jalga sirutada. Edasi peatusime Soesauna turismitalus, kus õhkkond oli soe ja vastuvõtt sõbralik.
Päeva lõpetuseks tuli aga tõeline üllatus – odaviske koolitus, juhendajaks tõeline proff. Visked, millel oli sihti ja sisu. Mitte lihtsalt meelelahutus, vaid oskus, mida lihvida.
