Kui enamik eestlasi istub jaanipäeval lõkke ääres ja naudib sumedat suveõhtut, siis meie valisime veidi teistsuguse tee. Võtsime rattad, pakkisime kaasa seiklushimu ja väntasime hoopis Poola poole.
Esimene päev tõi endaga 77 kilomeetrit pedaalimist – mööda väikseid külasid, läbi metsatukkade ja üle vaiksete maanteede. Päev hiljem lisasime veel 38 kilomeetrit otsa. See polnud lihtsalt rattasõit, vaid vaheldus argirütmile, kus iga kilomeeter pakkus midagi uut: lõhnad, vaated, kohalikud naeratused.
Tee viis meid läbi Marmeki, kus astusime sisse merevaigumuuseumisse – see oli üks neist kohtadest, mis alguses tundub lihtsalt huvitav, aga jääb kummitama oma vaikse võluga. Nii ehedad detailid, nii väärikas ajalugu. Rattasõit sai omamoodi rütmi: kultuuripaus, sadulasse, vahepeal turg, siis jälle tee.
Õhtud möödusid kohalikes söögikohtades, kus road ei vajanud peeneid sõnu – need maitsesid lihtsalt hästi. Hommikuti ärkasime mõnusas väsimuses, mis andis märku, et oleme päriselt kohal. Üllatuslikult viis tee meid ka Kransopolisse – nimi, mis enne reisi midagi ei öelnud, aga nüüd seostub soojade hetkede ja väikeste avastustega.
See jaanipäev ei olnud tüüpiline. See oli liikumises, vabas õhus, koos ja kogemustes. Just selline, mis jääb meelde kauemaks kui ükski lõke.














