Kui kaaslane tuleb kaasa ideega, et seljakott seljas mööda maailma rännata, siis on see juba iseenesest pool võitu. Selline teistmoodi reisimine – lihtne, vahetu ja vahepeal täiesti ettearvamatu – annab igale hetkele teise mõõtme. Niimoodi saigi alguse meie päris esimene suurem ühine seiklus: Itaalia ja Hispaania matk. Nii pikalt vaid matkakott seljas ning sõltuda ühistranspordist on Ragnarile päris esimene kogemus.
Sellelt reisilt võiks ausalt öeldes terve raamatu kirjutada. Iga päev tõi midagi uut, ootamatut või lihtsalt unustamatut. Milanos sai kohe esimesena selgeks, et rongisõit pole niisama – pilet ei tähenda midagi, kui sa seda ise ei valideeri. Pisike detail, aga selliseid koguneb reisi jooksul kümneid. Ja neid pisiasju pead teadma igas riigis.
Esimene õhtu – hilisõhtune uitamine vormeliraja ümbruses, lihtsalt sellepärast, et olime uudishimulikud. Ööbimine ja tutvumine Bergamo linnaksega. Ja siis juba Hispaania poole – lennukiga Madriidi, kiirrongiga läbi maa kihutamine, Madridi melu, aga ise samal ajal justkui Sloveenias, sest meie öömaja sattus olema Sloveenia saatkonna pinnal. On mida meenutada.
Matk Sierra mägede vahel pakkus kõike: tolmuseid radu, vaikseid hetki ja ööbimist lihtsas hostelis, kus väsimus tegi voodist parima paiga maailmas. Seal, mägede vahel, sõime ka oma reisi parimat salatit – need maitsed jäävad meelde. Ja alepsinisalu – sinna olekski jäänud.
Aga mõnikord annavad elamused end ise kätte. Nii juhtuski, et Barcelona õhtu Andre Rieu kontserdil tõusis kogu reisi tippsündmuseks. Muusika, valgus, atmosfäär – see oli midagi nii võimsat, et läheksime kohe uuesti.
Reisi lõpus – tagasi Itaalias – tundus loomulik võtta ette veel üks jalgsimatk. Nii kõndisime Murano saarelt Trevisosse, mööda tänavaid, vaikseid hoove ja hommikust päikest. Lihtsalt selleks, et olla liikumises, märgata ja tunda, et reisimine pole alati sihtkoht, vaid kogu tee.
