Kui Pariis kutsub – ja mitte lihtsalt niisama, vaid koos lubadusega astuda sisse Disney võlumaailma – siis pole kahtlustki, et see teekond tuleb ette võtta. Ja nii me läksimegi.
Pariisis on midagi sellist, mis ei lase end unustada. Linn, mis on ühtaegu klassikaline ja kaasaegne, rahulik ja tormiline. Meie esimene peatus? Loomulikult Eiffeli torn. Mitte ainult jalutuskäik pargi serval, vaid ikka otse tippu välja – vaated, mis võtavad hinge kinni. Sealt edasi juba hoopis teistlaadi kogemus: Père-Lachaise’i kalmistu, kus aeg näib seisma jäänud ja legendide hauad räägivad omaette lugusid.
Tänavatel kõndides tundub, et Pariis pakub midagi igal sammul. Kastanid otse pannilt, pikad ostutänavad, mille aknaid võiks jäädagi vaatama. Üllatusena sattusime ka maailma kauneimaks peetud Starbucksi kohvikusse – ja tõepoolest, interjöör oli muljetavaldav, vaevu sarnanedes harjumuspärasele kohvikuketile.
Liikusime ringi nagu kohalikud – metrooga, mis on omaette seiklus. Rongide sahin, kaardid, mis alguses ajasid pea sassi, aga lõpuks viisid ikka õigesse kohta.
Ja siis – Disney park. See on teine maailm. Täis muinasjutte, naeru ja kilkeid. Aga olgem ausad, kõigist atraktsioonidest jäi kõige eredamalt meelde Hollywood Tower. See oli… teistsugune. Hirmutav. Nii et kui sa arvad, et oled julge, astu sinna lifti ja vaata, mis saab.
Pariis jääb südamesse. Mitte ainult oma vaatamisväärsuste, vaid ka nende pisikeste hetkede pärast, mis juhtuvad siis, kui oled lihtsalt avatud – uudistama, maitsma, kuulama ja kogema.
