Kui reisidest rääkida, siis Taani jääb kindlasti meelde kui see… “peaaegu ei läinudki, aga lõpuks oli super” – tüüpi seiklus.
Esiteks – Della kinkis selle issile sünnipäevaks. Teiseks – ühel hetkel tundus, et kogu reis võib jääda ära. Kolmandaks – kui see tõesti ära oleks jäänud, siis oleks olnud väga, väga kahju.
Aitäh, Della, üllatuse eest!
Majutus? Kellegi tagahoovis. Pisike. Väga pisike. Aga nunnu. Taani üldmulje? Nagu näituseruum – kõik korras, kõik paigas, isegi inimesed nägid välja, nagu nad just kataloogist välja oleks astunud. Meie? Meie liikusime ringi rendiautoga ja võtsime Jüütimaa korralikult ette.
Tänavatoit? Maitstud. Vabaõhumuuseum? Läbitud. Ajarännak? Kindlasti.
Töötajad kostüümides, tänavad nagu vanast filmist. Ja kui muusikastuudiosse jõudsime – noh, laulmine oli kõvasti ja valesti, aga naer tuli südamest.
Della ja Ragnar arvasid, et Taani on liiga korralik. Mina arvan, et see korralikkus oli just see vahepala, mida vahel elus vaja on. Mõnus reis, naeratav maa.
