Mõnikord kukuvad plaanid kokku. Mitte seepärast, et keegi midagi valesti teeks, vaid elu lihtsalt keerab teistpidi. Nii juhtus ka meil – üks sünnipäev, mis pidi tulema suurem ja ägedam, jäi viimasel hetkel ära. Mis nüüd? Kas kurvastada või… võtta hoopis suund loodusesse, süüdata priimus ja vaadata, kuhu elu viib?
Sellest ühest hetkest sai alguse hoopis midagi enamat – uus mõtteviis, uus tee. Otsustasime: toetame Eestit ja hakkame avastama meie enda kodumaad. Mitte ainult kuulsad sihtkohad, vaid just need nurgatagused, kus elu on rahulikum, vaated laiemad ja inimesed vahetumad.
Esimene sihtkoht – Haeska mõis. Ei olnud uhkust ega luksust, aga oli midagi paremat: ehe kohtumine. Meid võttis vastu vaikne soome härra, kes näis elavat täiesti omas tempos. Meie päralt oli suur kivikeldriga ala – ideaalne koht, et ise süüa teha ja õhtul sauna minna.
Saun – see oli omaette elamus. Võlvitud kaarlae all, keldri sügavuses, oli kõik justkui teistmoodi. Lihtne, ürgne ja samas nii rahustav.
Hommikul, pärast vaikset und ja hommikusööki roheluses, võtsime ette jalutuskäigu. Haeska matkarada viis meid mööda rannaniite ja roostikku otse Puise Nina tippu. Seal, maailma ääres, kohtasime kohalikke, kes jutustasid, milline on elu seal – kus tuul puhub teisiti ja aeg liigub rahulikumas rütmis.
