NÜÜD ON TÄITSA LÕPP. Kõik, tee sai kõnnitud ehk Holy Island saar, viimane etapp on ka tehtud!
Siin ta on. Keset vett. Nii lähedal ja samas nii kaugel.
Alates aastast 635, mil kuningas Oswald andis Püha Lindisfarne’i saare St Aidanile, et too oma kloostri rajaks, on saar olnud palverännakute koht. Siit sai alguse teekond Rooma…
Tee (sõidutee läbi mere) ehitati alles 1954. aastal ja kuni selle ajani olid vertikaalpostid ainsad mandri ja saare vahelise ohutu marsruudi näitajad ja just seda teed tulimegi kõndima. Kuigi ajalimiit paneb piirid – 3 tundi on meil kokku aega, et õhtuks majutusse tagasi saada, seda siis kas jala kõndides või vahepeal mingisugust transporti kasutades. Tegelikult ei loodagi, et me päris saarele jõuame. Läbi mere on kõndida 5 miili ja kui kohapeal veel avastame, et tõus pole mitte veel jalga lasknud siis jääb vaid kukalt kratsida.
Siin see saar on. Keset vett nii lähedal ja samas nii kaugel. Maanteel on moodustunud autodest järjekord, rahvas jalutab, teeb pilti ja ootab. Närvilisemad toksivad telefone, et näha millal vesi taandub. Mõnigi on jalatsid jalast kiskunud ning paterdavad maanteel, mis veega kaetud. Ühel hetkel hüppab suurte kummikutega meesterahvas oma kalaautosse ja suundub mürinaga otse merre. Rahvas ohhetab, masin rühib edasi ning kaldal olijateni loksuvad lained. Vesi alaneb ja küllap kohalik asja tunneb.
Võtame meiegi jalatsid ära ja plaanime mööda sõiduteed esimese “hädatornini” jalutada. Ei olnud me esimesed ega viimased. Põlvini meri ja ümberringi vaikus. Paar hüljest tulevad meid uurima ja teevad kõik, et meie tähelepanu köita. Äge, lihtsalt äge.
Jah, maanteelt pilgrimide teele veel ei tasu astuda. Vesi on sügav. Pole midagi, lähme jalutame mööda maanteed lihtsalt edasi. Ikka läbi vee kuni avastame end täitsa Holy Islandilt. Kahju, lihtsalt kahju, et meid aeg takka sunnib ja ööbima siia jääda me ka ei saa. Nii piirdume saare põhjapoolsema osaga ( teate kui megailusad laiad liivarannad siin on) ja kloostrit näppida ei saa aga mis me saame! Saame saarelt mööda palverännaku rada tagasi astuda, vertikaalsed postid teejuhiks. Ja see on ütlemata tore, lõbus ja meeldejääv. Taanduv meri on jätnud lombikesed sooja veega ning liiv, muda lirtsub varvaste vahel. Maapinnal siblivad krabikesed ja kala maimud. Kuskil kaugel uhavad autod saarele ja meie tunneme end kui teisel planeedil.
Tehtud! Kogu rada, nii Holy Islandi kui kogu ajaloo Via Francigena rada! Lõpp, kõik…
Selle tähistuseks sai lubatud üks klaasike Aperoli spritzi esimeses kohvikus. Jaaa, mis elul viga.
Ega olegi ja kui lõpuks kodukülla tagasi jõudsime, võtsime ette toreda jalutuskäigu Eyemouthi ümbruses. Muide, bussijuht viskas nalja ja üles kuidas Eyemouthi hääldada – nii nagu inglased, šotlased ja berwickud. Aga berwickest järgmises postituses .
Kulutused:
bussipiletid 17.24€ in
Coop 2.96€ in
Aperol spritz: 10.66€
Käidud: 22.7 km
