Kes ja mis, aga Como ääres oleme.
On kuupäevi, mil tuleb kodust kaduda. Päriselt. Ja sel aastal viis kadumine meid juuni alguses Como järve äärde. Miks? Sest kui kuskil peab olema, siis olgu see vähemalt kohas, kus vaated on nii ilusad, et korraks unustad, miks üldse tulid.
Plaani järgi pidi see olema matkareis – suured jalutuskäigud, kõrged rajad.
Reaalsus? Mõnus praamisõit kaldalt kaldale ja ohtralt pastat, proseccot ning rõdul istumisi, mille vaadet võiks postkaardile trükkida.
Ilmaga vedas – Itaalia kinkis meile juuni parima versiooni endast.
Majutus? Avastasime taas, et uue tegija juurde minnes pingutatakse ekstra. Nii maandusime korterisse, mille hoovis bassein ja mille kõrval kulges muinasjutuline eesli tee. Pimedas restoranist koju tulles ei olnud vaja muud kui head kõhtu ja rõõmsat meelt – elu oli täpselt seal, kus pidigi olema.
Ja kui keegi küsiks, kas läheks uuesti? Ei küsikski.
Lihtsalt läheks.
