Gotlandi reis – see kõlas alguses nagu ideaalne kingitus sõbrapäevaks: saar, suvi ja pere. Vähemalt nii oli plaan – väike idüll mere keskel! Ja muidugi, kui juba minna, siis tuleb ka õde kambale kaasa kutsuda – mida rohkem, seda lõbusam!
Kahjuks, nagu paljudel plaanidel koroonaajal, polnud ka sellel teekonnal kerget rada. Kuupäevad nihkusid, sobiv moment nihkus veel kaugemale ja lõpuks kruiisile otse pikalt matkarännakult tulles – romantika asemel pigem väike väsimuslaagri jätk. Ja Ragnar… noh, vigastatud jalg ei ole just reisiboonus, eriti kui saar vajab avastamist. Meil on tujud – mitte tunded – selliseks kujunes kogu reis, kahjuks.
Aga midagi toredat oli siiski – Visby kitsad tänavad, armsad Rootsi majakesed, lillelõhnad ja vaade, mis kutsub jalgratta selga hüppama ja lihtsalt kulgema. Seekord jäi ehk idüll veidi varju, aga vähemalt jäi unistus – et kunagi Gotlandile tagasi minna, puhanuna, valmis seiklema ja seda kõike tõeliselt nautima. Ja ehk siis juba ilma koroona-keerutusteta! Kunagi ehk ja paremas tujus.
