12.07 Tallinn – Pariis – Dijon
Esimene päev kulus lennuki -, rongi -, metroorongi – ja bussisõitudele, et järgmisel päeval saaksime Culmontist jätkata pooleli jäänud Via Francigena rada.
Ühelt transpordilt järgmisele jõudmiseks tuli kasutada tavapärasest kiiremaid samme ja seda seetõttu,et ühistranspordisüsteemist oli keeruline aru saada ning pileti ostmine aparaadist võttis kauem aega. Õnneks olid meil kiired jalad. Lõppkokkuvõttes sujus kõik kenasti ja tänu kiirele bussisõidule jõudsime Dijoni majutusse mõned minutid peale südaööd.
Käidud kilomeetreid 9,1
Toidukulu ühele 11,16
Transpordikulu ühele 146,30 (lennukipilet, rongide piletid, Flixbussi pilet)
Majutus kahele 51.45
13.07 Dijon – Culmont
Uurides rongiaegasid avastasime, et Culmonti sõidab hommikul ainult üks rong ja järgmine läheb peale lõunat, siis ega meil Dijoni linna peale minekuks aega jäänudki. Ruttu kotid selga ja jaama. Oma hommikukohvi (koos põldmarjamoosise pannkoogiga) ostsime rongijaama Leo nimelisest kohvikust.
Piletiost oli suht lihtne. Uudiseks oli,et pileti lunastamiseks tuli lisada e-postiaadress ning telefoninumber. Varasemalt sellist infot pole vaja olnud lisada. Kummaline oli ka vajaliku peatuse leidmine. 
Peatuse nimi oli, kuid puudus info kuidas nimetatud perroonile saab. Infoleti teenindaja abil saime õnneks õige suuna kätte.
Peale 40 minutilist rongisõitu olime lõpuks kauaoodatud matkaraja alguses. Hurraaa,jeeee!!! Meie rännak alaku!!!
Tänasest rajast üle poole oli parasjagu lirts- lärts, sooja 14 – 16 kraadi, pilvine, jaheda tuulega. Rada kulges metsas, järve äärtpidi ja heinamaade vahel. Tänu sellele kohtusime paljude toredate loomakestega: metskitsed, nirk, lehmad, pullid, lambad, hobused, kassid,koerad.
Üks sõbralik vanapapi korjas kukeseeni ja tema tore seltsiline jättis Kati pükstele autogrammi.
Lusitaanlased on siin kolme värvi: helepruunid, tumepruunid ja oranžid. Viimased on värvi poolest eriti “huvitavad”.
Metsmaasikad või muulukad, või mis iganes marjad, olid väga isuäravad, kuid mekkides vesised, maitsetud, lõhnatud. Sellepärast vist keegi neid ei korjagi. Mis muidu nad seal lihtsalt ilutsesid.
Tänase rännakupäeva sihtpunktiks oli Langres, mäe otsas asuv kindluslinn. Kõige kuulsam on siinse piirkonna samanimeline pehme, pisut terava maitsega lehmapiimajuust. Parimaks peetakse 5 nädalast juustu, mille söömiseks hea aeg maist augustini. Proovisime selle juustu ära ja võime kinnitada, et juust on väga maitsev, kreemjas, haiseb päris tugevalt. 
Tänase kirikumajutuse (meie broneeringu asemel oli öömajja võetud kaks ratturist pellegrinot) pidime linnast uue öömaja otsima ja saime selle Ibise nimelisse hotelli.
Käidud kilomeetreid 31,9.
Toidukulu ühele 14,76+Kati veepudel 1,50
Transpordikulu ühele 14,40
Majutus kahele 62,80
Autor: Silvi
Fotod: Silvi ja Katrin
