Mulle meeldib teha üllatusi – eriti neid, mida on juba aastaid lubatud kaaslase poolt. Ja kui lubadus näha Schönbrunni lossi on aastaid oodanud, siis tuleb see iseendal lõpuks täita. Mis muud, kui salaja Viini lennupiletid taskusse ja üks pikendatud nädalavahetus ette võtta.
Mõeldud – tehtud! Viin sai nähtud ja kogetud. Schönbrunni lossiaed on endiselt imposantne, aga tuleb tunnistada, et see “uus looduslähedane suund” ehk muru mitte niitmine jättis lossi ümbruse veidi… postapokalüptiliseks. Rohi vööni ja loss taustal – nagu ikka kole, mitte endisaegne keisrinna jalutustiir.
Vanalinnas avastasime aga hoopis teise maailma – tänavatoiduleti, kus serveeriti riivitud mädarõigast nii, et silmad märjad ja süda õnnelik. Tõeline maitseüllatus, mis nüüd koduski tihti taldrikule jõuab. Uudistasime turgu, uurisime losside nurgataguseid ja imetlesime Viini võlu täies hiilguses.
Viini ooperimajja tahtsime ka sisse kiigata, aga suletud uksed ei lase endiselt alati kõike kogeda. Pole hullu .
