Kui Euroopa on lukus ja sul juhtub olema võti, siis mis sa ikka kodus passid – loomulikult lähed reisile! Täiuslik ajastus: rahvas kadunud, linnad läigivad puhtusest ja hinnad teevad silmad suureks (selles heas mõttes).
Poolas olime me ise nagu liikuvad vaatamisväärsused – turiste pole, nii et iga jalutuskäik tundus nagu isikliku lavaetendus. Karpaatides vahetasime tavapärase jalutuskäigu mõnusa matka vastu ja tundub, et Ragnari nakatamine matkapisikuga on täies hoos. Rada ees, seljakott seljas ja maailm meie jalge ees – mis sa hing veel tahad.
No okei, natuke nalja sai ka – hotellis anti hommikusöök pappkoti sees nagu mingil ellujäämiskursusel. Plastiku ja paberi vahelt pidi ise need „delikatessid” üles leidma. Varssavis söömine? Ainult kui sul on lemmikpargipink ja võime süüa nii, et keegi ei näe sind maski korrakski eest ära võtmas. Väike adrenaliin käib asja juurde.
Kokkuvõttes: kummaline aeg, veel kummalisemad reeglid, aga emotsioonid topelt. Koroona-eri reis – elamus missugune.
