14. juuli, Itaalia, Barletta
Mida Katrin ei õpi, seda Silvi ei tea. Või vastupidi?
On kuidas on aga mida ei tea seda tõesti õpid. Selgeks sai see, et Eestis olles võisid ettekujutleda kui tore võib olla 
matkamine Lõuna-Itaalias! Sahisevad oliivipuud, kivised rajad ja silmapiiril sinisinine meri. Tsikaadid, toredad külakesed ja puuviljadest ägisevad viljapuud…
Aga vot sulle 
Kohapeal selgus, et asi ilusast unelmamullist on ikka väga kaugel. Mida Kati ei õpi on see, et ikka ta loodab ning tirib õe ka kaasa.
Kuskil ju peavad need rajad olema! Mis teed küll need palverändurid täna kõnnivad?! Pole midagi, võtame suuna siis teisele poole. Lootma ju peab ja sõidame kohe rongiga
, et võimalikult kaugele põrutada. Ja mida siis me näeme?! Tööstusrajoone, tühermaad ja aiaga piiratud alasid. Prügimäed ja suur pagulaskeskus. Õnneks kihutame neist mööda ning ühel kenal hetkel tulebki meil astuda õue. 
Järjekordne linn, milles seekord isegi normaalne vanalinn puudub. Kirikud on, tänavad on aga matkaradu pole. Jalutame siis mere äärde, ehk leidub promenaadimoodi asjanus, millel tatsuda?
Saame ilusa mere ja rannaala, mis omamoodi kirju kapsamaa. Koledate vaheseintega eraldatud tasulised rannaalad, mille aiatagused rämpsu uppumas. On ka tasuta “ribad” kus võid külje maha panna aga sellisel juhul baari/kohvikusse ei saa ning pesta ei tohi.
Kõnnime hoogsalt edasi ja näeme täitsa kobedat tasuta rannaosa, kuhu istuma sätime. Ja mitte ainult istuma vaid käisime lausa kaks korda ujumas. Oli mõnus 
Kaua rannas istuda ei oska. Lähme edasi ja seda sügavamale rannaalade rägastikku satume. Lausa põgeneme sest kõik see pole meile.
Meie tahame loodust, päikest, sooja ja väljakutseid pakkuvaid matkaradu. Osa valikust oleme saanud ja kurbusega peame nentima, et mitu head päeva on tulnud mängida turisti. Küll kohalike mõistes veidi opakat turisti sest matkasaabastes ja keset siestat liiguvad vaid imelikud.
Autor:Katrin
Fotod: Katrin
Majutus: 19.17
Toit: 8.40 + vesi 0.50 senti
Transport: 8.80
Käidud: 18.41 km
