Vf matkarada 10.07.2020, Itaalia

10. juuli 2020

10.juuli Rooma – Vatikan

Elame Rooma raudteejaama läheduses. Mitte just väga kaunis piirkonnas, kuid igati heas asukohas kui pead kappama varahommikul rongile. Odav on ka, see meie majutus, mis omakorda tähendab seda, et teatavaid mugavusi pole.

Internetti pole ja levigi ei levi. Duššist vett ei tule aga siiski kuskil torude vahelt midagi immitseb. Vetsupotile vee peale tõmbamiseks tuleb vajutada oimetuks ja kui siis kuskilt tsunaami su potti jõuab, palveta, et pott alles jääb.

Aken asub pea- ja kõrvaltänava nurgal ning 24/7 on võimalik olla kursis tänavaelu parimate helidega. Ja hommikuks oli seesama luksuslik majutus kuumaks köetud päikesega, et ärgates ei saagi aru kas pea valutab või on lihtsalt paks.

Lisaks avastad seljast kleepuvad märjad riided ning pead hetkeks sisemonoloogi, et ega ometi koridoris akvaariumipump või vannitoas tilkuv kraam pole läbi une mõjutanud niipalju, et end lihtsalt täis oleks lasknud…. õnneks siiski mitte ja nii paksu peaga loivad duššivooliku alla, et värskendust saada ja higisest olekust vabaneda.

Ja selle häärberi juurde kuulub ka hommikusöök. Muidugi tuleb selleks pisut jalutada, nurga taha, kus prügisele tänavale on tõstetud 4 lauda, millel isegi kaunis roos vaasis ootamas. Tuuakse cappucino (pigem vahustatud kohvimaitseline vedelik) ja minu valikuks on kreemiga crossaint. Silvi valis tavalise ja nii me siis järjekordset päikselist päeva alustame.

Meie plaanides oligi päevake veeta Roomas. Ei saa ju jätta külastamata Vatikani kui VF rajal kõnnid. Pealegi oli ju põnev ka, kui palju on elu muutunud viie aasta jookul.

St.Bernardist Rooma nüüdseks kõnnitud! Itaalia on tehtud (võtame vabatahtlikult pisut lõuna osa ära ning lehvitame punktis kus tee juba Albaaniasse suundub).

Viis aastat tagasi olime Vatikanis privileegitud hinged siis see aasta tahtsime olla turistid. Ja raske on olla turist. Eriti nüüd, viiruste ajal. Karmilt löödi järjekord kaheks. 2 meetrit vahe eesseisjaga ja naabriga. Ootad pinevusega hetke kui termopüstol laubale suunatakse. Vahepeal oled palavusest sulama hakanud ja mask ninal aitab kaasa, et sa nöost punane oleksid ja higist korralikult pärlendaksid. Karmid kontrollid kerivad pinget ja peab ütlema, et pole kunagi niipalju peljanud kraadimist kui nüüd.

Uhh, pole palavikku! Saab rahulikult edasi liikuda järgmise turvani. Me muidugi näeme välja erakordselt naljakad. Vatikani siseneda ei tohi paljastavalt, nii katab meie jalgu saunalina. Mehed mütsi kanda ei tohi ning õlad peavad kaetud olema kõigil.

Silvi saab kenasti turvakontrolli läbitud kui mulle meenub metallist matkakomplekt, milles koos vajalikud tööriistad – kahvel, lusikas, korgitser ja nuga! Komplekt, millega lennujaamast olen läbi saanud sest nuga on pisike ja matkakomplektid lubatud….

Ennetades üllatust, pöördusin kohe turva poole küsimusega – on lubatud? Aga muidugi mitte. Trügid Vatikani noaga!! Selge pilt kuid ikka küsin kas saan selle siia jätta? Oh ei, lahku sellega kohe siit! Piiksatan veel küsida kas teil on vähemalt prügikast kuhu visata? Prügikast oli aga sinna “nuga” panna ei tohi !Kus ma siia lõpuks lahkuda saan, tahaks teada?

Nii ma siis lehvitasin Silvile, läbi turvakontrolli astudes panin masinad piiksuma ja eriväljapääsu poole sammusin. Kohalike “karabiinide” karmi pilgu saatel olin visatud keset Vatikani platsi, nuga peos.

Kuhu viia, kuhu jätta? Kuhu peita? Prügikaste pole kuskil, kuhugi hoiule jätta pole ka võimalik ja nii lööb ajurakukeste vahele idee – peida ära! Jooksen sinna- tänna ja märkan äkki kui palju on ümberringi “silmapaare”.

Iga hoone ees turvamees, kohalik politsei, kaamerad ja mina kes otsib peidupaika kuhu midagi poetada Vatikanis.

Silme ees juba virvendas Eesti Õhtulehe pealkiri “Eestlanna jäi Vatikanis vahele noataolise eseme peitmisega” suundusin viguritega veevõtukohale, et juua üks sõõm külma vett ja nähes kui hea on siiasamasse vigurite vahele see õnnetu tööriist jätta.

Tagasi tulles oli peidetud pakike mind ootamas ning jääb vaid loota, et lennujaamas itaallased lubavad “noaga” lennukile.

(Vatikanis seekord sai jalutada kirikus ja külastada torni, kahjuks aiakülastust ja aarete kambrisse ei lastud.)

Mööda jõekallast jalutades, üle prügi ja sodi astudes jõuame kohta, kus täpselt viis aastat tagasi ööbisime. Klooster on kinni ja vana hea söögikoht samuti. Päike hakkab suuremat vunki termomeetrile lisama ja vajame varju. Lõuna käes ka ja ristorantesse istuma sättisime. Mmm, miskit võiks ju lubada.

Mulliga vett ja salat grillitud kanaga palun. Toodi mullivaba vesi ja kaks kanakoiba salatilehtedel. Ka nii võib. Siiski, mullivee me saime ning teenindaja üllatuse kui tuli nõudele järgi, et taldrikul vaid puhtad luud! Ju me läksime kanaga hoogu ja viimsegi liharaasu sealt ära suutsime hävitada. Pereliikmed ja tuttavad juba teavad, millised “kondijärajad” me oleme.