9.juuli Toscana, Rooma
Magad sügavalt ja korraga hakkab kusagilt kaugustest kohale jõudma mingi hääl, mis kord läheneb, siis kaugeneb, taas läheneb ja jälle kaugeneb. Lõpuks tõused ärkvele ja saad aru, et sellist häält teeb kiirabiauto 
mis arvatavalt mööda serpentiini sõidab. Lõpuks saabub vaikus ja saad uuesti uinuda kuni taaskord mingi müra taustal silmaluugid avad. Kell on pisut kuus läbi. Akna taga töötavad trimmerdajad. Katrin üritab mulle eilsest päevast kirjutatut ette lugeda,kuid võta näpust. Trimmerdajad lähenevad nagu kurjad herilased ja Katrin loobub teksti “ettekarjumisest”. Üle müra on seda lihtsalt mõttetu teha.
Egas midagi. Asjad kokku, kotti, kott selga ja rännakule. Enne veel seesama traditsionell – kohv ja croissant. Täna nägime me mõnusat rabarberiga saiakest. Nämma! Nii põnev! Küsime Sopranolt just nimelt neid saiakesi. Onu teeb imelikku nägu 
, kehitab õlgu ja tõstab meie rabarberi
id taldrikule. Täname viisakalt ja suundume maiustama. Esimene amps tehtud vahime teineteisele otsa ja hakkame naerma. Pole ime,et baarimees meid kummaliselt vaatas. Polnud need mingid rabarberiga saiatooted, vaid pistaatsiapähklikreemiga… Aga needki maitsesid ülihäält 
Toscana piirkonnas üllatas meid täna kupliline maastik. Karm päike oma tuliste kiirtega oli põllud paitanud kuldseks, mõni üksik küngas terendas roheliselt. Päike paistis halastamatult. Ümberringi hõljus kuumus. Rooma on veel nii nii kaugel.
Kuna aeg ei andnud oodata ning kuumus praadis halastamatult kasutasime edasi liikumiseks transporti. Ega see Rooma saamine nii lihtsalt ei käi,et suvalises kohas saad bussile või rongile ja kimad suurlinna poole. Nii saime meiegi kasutada nii bussi kui ka takka otsa rongisõitu.
Rooma võttis meid vastu suure kuumuse, mustuse, erinevate aroomide ja paljude inimestega. Õnneks asub meie öömaja üsna raudteejaama lähedal ning kohale saamiseks suurt pingutust vaja ei läinud. Asjad tuppa ja läksime väikesele jalutuskäigule sooviga näha Colosseomi, Trevi purskkaevu ja Hispaania treppe. Saime nähtud kah.
Linna peal tuiates märkasime, et siin inimesed maske eriti ei kanna. Pigem olime meie need, kes oma nägu sinise lapiga varjasid. Üldiselt on rahvast vähe linnas liikumas. Kui kohalikud hoiavad distantsi, siis turistid eiravad teatud reegleid. Ja sellest on ausalt öeldes kahju. Pole vaja ju troppi koguneda, aga tundub, et see turiste absull ei huvita.
Mida me veel rännakul märganud oleme, siis suitsetamist on tunduvalt vähemaks jäänud. Kui eelmiste rännakute ajal on silma jäänud itaalia inimene kui suur nikotiinisõltlane, siis nüüd seda enam väita ei saa. Samuti on kadunud suur kallistamislembus ja põsemusid. Peab nentima,et koroona on oma töö teinud.
Rooma õhtune kuumus, 41
, suutis ka meie ajud pehmeks keeta. Jõudsime peale linnatiiru majutusasutuse ukse juurde,et edasi oma tuppa saada, kui avastasime,et mitte ükski võti meile antud võtmekimbust ust ei ava. Ei no nüüd on küll asi pekkis – mõtlesime. Mida jama??!! Mida nüüd teha?! Olime hämmingus … Kuniks meile kohale jõudis,et me täitsa vale ukse taga vaikselt susserdame. Meie “koduuks” oli hoopis teise maja küljes teisel pool teed.
Ka nii võib juhtuda….
Tuppa jõudes unistasime pessu minekust, maha jahtumisest ja mõnusast unest. Kuid sellega seiklused veel ei lõppenud. Öösel öömajale naasnud inimesed võtsid kätte ja selle asemel,et tuppa minna, jäid koridori omavahel vestlema. Selline kõnekõmin äratas meid unest. Lootes, et ööinimesed mingi hetk vakka jääks ei saabunudki. Ja hea nipp selleks,et kedagi korrale kutsuda on järgmine: tõuse voodis istuli ja tee kõva häält “ksssssssss, kuss!” Ega selline tugev susin kuskilt toast ehmatab ikka ära küll. Eriti kui sa ei näe, kes sedasi susiseb. 
Igatahes saabus vaikus ja meie vajusime unemaailma!
Kirjutas Silvi
Fotod Silvilt ja Katrinilt
Tänased kulutused ühele:
Söök 9,99 (+ 2,20 Silvil kohv ja jäätis ja 1,10 vesi Katrinil)
Transport 17,55
Öömaja 13,62 ühe öö eest
Käidud 17,42 km
