Vf matkarada 7.07.2020 Itaalia

7. juuli 2020

7.juuli 2020 Itaalia Siena provints

Hommikul kloostri seinte vahel välja astudes tervitas meid kosutavalt jahe õhk. Just selline mõnus rännumehe unistus. Põllujupi ja metsaraja läbinuna jõudsime kloostri juurest nähtud kindluslinna Monteriggioni. See väikene linnakene asub mäe otsas ja on säilinud enam-vähem oma algsel kujul. Legendide kohaselt on kindluslinna all palju salakäike… Kohalike üks vaatamisväärsusi! Külastatakse selle linnakese ajaloomuuseumit, nauditakse kontserte, veedetakse aega restoranides.

Matkateel õnnestus meil näha ka ümara torniga lossi, mis silme ette Rapuntseli muinasjutu tõi. Ootasime printsessi torniaknast välja vaatama,aga see me unistuseks jäigi…

Hobused, kanad, kuked, pardid, haned tervitasid meid matkateel. Lisaks uudistas meid metsarajal kitseke ja tsikaadid olid peast soojad. Need uhasid elueest viiuleid kääksutada. Ikka nii,et teist üle trumbata. Mõned neist lihtsalt lendasid suunamatult meile otsa või lendlesid kui pilvebaleriinid mütaki vastu maad.

Üks tibatilluke linnuke soovis meile midagi öelda, aga me ei mõistnud tema keelt. Kahjuks… Prisket madu õnnestus samuti rajal näha, kuid too oli hirmus kärme ära roomama, kui märkas meid kaameraid haaramas. Tundub,et see madu edevusega eriti hiilata ei soovinud.

Kohtusime juba meile tuttava itaalia pellegrino Professoriga. Ühega neist,kellega meid ühel õhtusöögil ühte lauda kokku pandi. Tundus üllatav,et kuhu ta oma sõbra on jätnud. Tuli välja,et sõber oli talla alla villid saanud ja rongiga kuhugi linna edasi sõitnud. Seega tegi Professor rada üksinda, omas mõtetes…kuni tema oma kondimootoriga sõbrale järgi jõuab. Vot sedasi…

Ega meil polnud muud teha,kui õlgu kehitada ja head teed soovida

Enne sihtkohta jõudmist püüdsime matkarada pisut lõigata. Sellest kujunes välja okasroosikese valdustesse sattumine. Kõndisime rahulikult radapidi kuni see lihtsalt otsa sai ning järgmisel hetkel siplesime mingite väätidega, mis kubisesid okastest ning lisaks väätidele ümbritsesid meid ka okastega puud. Äärmiselt ebameeldiv kogemus kuid meil õnnestus sealt välja tungida

Jõu taastumiseks maiustame tee ääres kasvavate ploomipuu viljadega. Maitses hästi,kuid mitte nii nagu hiljuti kollased ploomid. Sellegipoolest aitäh pisikese vahepala eest

Sienasse jõudes kasutasime võimalust bussiga edasi liikuda. Google’i abil õige peatus üles leitud jäime transporti ootama. Seda küll vaid mõned minutid kuni oodatud neljarattaline kohale vuras. Sõitu tegime jänestena ,sest meil puudus võimalus enne piletid varuda ja bussis pileteid ei müüda. Bussijuht seletas midagi, millest me aru ei saanud, vehkis käega ja andis loa meil tasuta sõidu teha. Selles konkreetses bussis, millega meie sõitsime, tohtis korraga koos olla vaid kuus reisijat. Üle ühe koha on kohad kinni. Nii järgitakse pikivahet bussis.

Väljusime bussist rongijaama peatuses. Nähes jaamas kaubanduskeskust otsustasime õhtusöögi sealt varuda. Kuna öömaja asub täpselt selle sama keskuse taga, siis tundus see igati hea variandina. Toit olemas algas seiklus sellega, et kusagil polnud viidet kuidas poe taha on võimalik saada. Iga uks suunas välja vaid keskuse ette. Google’i juhend aga näitas,et peab saama. Mitu ringi platsil ära tehes, ja jälgides inimesi, meie ikka pihta ei saanud kuidas leida võimalus pääseda poe taha. Lõpuks ronisime õuetrepi kaudu poe teisele korrusele, et ehk on seal mingi suunis. Ja, taraaaaa, meid rõõmustas pilt väljapääsust maja taha. Sättisime end suuniste kohaselt eskalaatorile ja sõit ülespoole võis alata. Tulime maha ja ees ootas uus eskalaator ja siis järgmine eskalaator ja siis järgmine… Ausalt öeldes läks eskalaatorite loendamine täiega sassi. Igatahes lõpuks lõppes see taevapiirile sõit ja meid ootas poetagune avatud linnaruum. Katrinil telefon käes, ees avatud teejuhend öömajja ja varsti olimegi oma toas. Pessu,sööma,kodustega suhtlema ja tuttu